rõivaste eeskujul riideid, kuid see oli pigem erand. Täna näeme tihti, et kui soovitakse lapsi vanapäraselt riietada, siis püütakse seda teha suurte eeskujul. Vanasti aga ei olnud laps/lapsed perekonnas tähelepanu keskpunktis: lapsed püsisid kodu piires, pere majanduslik olukord ei lubanud laste peale raha kulutada, laste peale ei panustatud nii nagu nüüd seda tehakse. Täna on laps pere keskkunkt, kelle ümber toimetatakse, kellega käiakse igalpool ringi nagu nn iluasja ja millegi erilisega. Seto naiste ehted, mida peetakse setode peamiseks visuaalseks sümboliks, on valmistatud hõbedast: suur sõlg, mida hakati kandma 19. sajandil (päritolu ja eeskujud pole päris täpselt teada), hõbeehted tsaari müntidest (tsäposka’: kaalakõrd, rahadsõ’, ruublitükü’, sangolitsõ’ jne), keerdketid (keerokeedi’) jm. Särgi (hammõ) rinnaesise ja kaeluse kinnitamiseks on seto mehed kandnud väikseid sõlekesi. Seto suursõlel ei ole kinnitavat
Bulgakov'i või Salinger'i suguste klassikutega teda just võrrelda ei saa, ent lugemisrõõmu pakub Kerttu küll ning ausalt öeldes suudab ta oma lihtsa, kuid haarava tekstiga asetada lugeja situatsiooni, kus raamatut on tõesti raske käest ära panna. TEOSE AJALOOLINE SKEEM Autor kirjeldab oma raamatus ,,Iluasjake'' just tänapäeva põhilisi probleeme, millega me kõik alati pahuksis oleme, ehk siis suhteid. Eriti karmilt käsitleb ta tibielu, mis võib tõesti olla igav ning tekitada iluasja tunde. Ta kirjeldab väga tüüpilist tänapäeva abielupaari, kelle kooselu on pealtnäha väga roosiline ning tore, ent mille all on peidus nii mõnigi maetud kirves nagu näiteks armuke. Kindlasti on autor oma teose ainestikuks mõtteid saanud just elust enesest ning neid siis osavalt raamatusse põiminud. Kuna ka Kerttu enda elu on suhteliselt vaba ning ta saab teha seda, mida ise tahab, siis mõningal määral võib ta ennast
annaabi.ee 
