Saksa mõisnikud rajasid Eestimaale oma mõisad ja nende juurde kujundati ka võimsad aiad. Muistsed eestlased kasvatasid endale ainult söögiks vajlikke köögivilju ning selle juures ei pööratud aia kujunduslikule ilule erilist tähelepanu. Sakslaste tulekuga asi muutus:talupojad, kes mõisnike juures aiatöödel käisid, viisid oma sakste juures õpitud iluaiandusnippe ka kodutaludesse ja nii kujuneski omamoodi ajanduskultuur. Tänapäevases Eestis pööratakse samuti suurt tähelepanu iluaiandusele. Vist mitte keegi ei kujutaks Eestimaad ette ilma suursuguste Kalvi, Sagadi, palmse ja teiste mõisadeta. Need ja paljud teised mõisad on siia ehitanud saksa soost mõisnikud, kes on andnud meile vapustavad arhitektuurimälestised ja turismimagnetid. Peale ajandus- ja mõisakultuuri on sakslased Eestisse toonud ristiusu. Varemalt olid muistsed eestlased taatausulised ja ristiusustamisega pöörati nad sunniviisiliselt teise usku.
servades või madalatelt terrassidelt. Parter muutub aia ruumilisest osast kaunistavaks ornamentaalseks põhivormiks ja vastandub kõrghaljastusega organiseeritud ruumile. Parterite kujundamine muutub järjest enam kunstipäraseks ja keerukaks ning sellega tegelevad paljud kunstnikud, arhitektid ja aednikud. Teemaga tegeldakse ka teoreetiliselt - 1599. a avaldas Olivier de Serres (1539-1619) mitmeköitelise teose Le Théâtre d'Agriculture, mille 6. köide on pühendatud iluaiandusele, tema arvates peab kujunduse ja taimevaliku osas valitsema suur varieeruvus. Parteri üksikosade piiramiseks soovitas de Serres kasutada madalaid lõhnavaid roht- ja puhmastaimi - lavendlit, rosmariini, münti, tüümiani; hiljem levis soodsa kliima tõttu pukspuu, mis tänaseni rohket kasutamist leiab. Sisepinnad soovitas ta täita lilledega - kannikeste, levkoide, võõrasemade või maikellukestega, seejuures mitte segu, vaid ainult üht sorti lilledega
annaabi.ee 
