kannatajatest, siis taoline artikkel näitab õpetajaid nii, nagu nad teeksid end ise ohvriteks, esitades palganõudmisi, arvestamata asjaolu, et kõik õpetajad ei ole palga tõstmist väärt. Ajakirjanduses on viimastel kuudel ilmunud ka palju artikleid sellest, millistena näevad õpetajad end ise. Siiski võib arvata, et need üksikud meedias ilmunud seisukohad (mis on üsna teravad) ei ole kogu õpetajaskonna ühine arusaam enda rollist ühiskonnas. Nende artiklite ilmumisse on panustanud ajakirjanikud ise, seega järgmised näited on pigem segu õpetajate ja ajakirjanike äärmuse poole kalduvatest arusaamadest. Näiteks edastab ajakirjanik Sulev Valner 25. oktoobri Postimehes Tilsi põhikooli direktori Aivo Roonurme seisukoha nii: ,,Roonurme kurvastab eelkõige suhtumine, et õpetajad oleks justkui ühiskonna ülalpeetav osa, kellele antakse, kui midagi üle jääb või parasjagu võimalik on
suunda jälgida. Me võime vastu hakata. -) Kriitiline teadus otsib alternatiive. Need alternatiivid on nõrgad ja haavatavad, kuna nad on vastuolus avaliku arvamusega ja oponeerivad sellele. -) Kriitiline teadus on visioonäärne. Siin vaadatakse üle argipäeva horisondi. -) Just sellepärast hindavad mõned uusmarksistlikud filosoofid juutlik-kristlikku traditsiooni positiivselt. (Horheimer, E.Bloch). -) Usk Jumalariigi ilmumisse pole midagi muud kui rahulolematus olemasoleva maailmaga, igatsus teistsuguse järele, kangekaelne veendumus, et asjad võivad olla ka teisiti. 1.Ühiskonna analüüs. Koos näiva demokratiseerumisega manipuleeritakse tegelikult vabadusega. Ühiskonda ei määra niisiis üksnes majanduslikud jõud. 2.Tänu oma freudistlikule inimesepildile kritiseerib uusmarksism küllaltki efektiivselt kaasaegset tootmis- ja saavutusühiskonda. 3.Teadus pole tõesti objektiivne, üldkehtiv ja väärtusvaba
annaabi.ee 
