a Põhja-Eesti talurahvarahutuste keskne sündmus. Ärevus kasvas juba kevadel seoses 1856. a talurahvaseaduse väljakuulutamisega, mis pidi toimuma 20. aprillil piduliku jumalateenistusega kõigis kirikuis, kuid asendati seaduse vallatalitajatele kätteandmisega kihelkonnakohtuis. Maad võtsid umbusk ja kuulujutud, erilist pahameelt põhjustas asjaolu, et teokoormisi tuli täita endises ulatuses. 19. mail keeldusid Pahklamõisa talupojad abiteo korras tööle ilmumast, maikuu lõpuks oli vastuhakke juba 18 mõisas Viru-, Järva- ja Harjumaal, Tammikuja Tuhala mõisa talupojad kogunesid Toompeale õigust nõudma. Mõisnike nõudel saadeti rahutuste piirkonda kaks roodu sõjaväge. Eriti karmilt kohtlesid karistussalklased talupoegi Habajal jaOjasool, pekstes 50 vitsahoobiga tõrkujate seljad veriseks. Seejärel suundus pool roodu (50 soldatit 2 ohvitseri juhtimisel) Mahtra mõisa, kus talupojad keeldusid sõnnikuveost
ümmardaja». Vastuseks sellele tuli piiskopil toetuda legaat Odo määrusele, mis lubas erandit teha mõningaile suurtele daamidele, «aliquae magnâtes mulieres, quae sine scandalo vitari non possunt» Seepeale protesteeris jällegi ülemdiakon, seletades, et legaadi määrus, välja antud 1270-ndal aastal, oli Mustast Raamatust sada kakskümmend seitse aastat vanem, järelikult viimasega kehtetuks tunnistatud. Ja ta tõrkus printsessi ette ilmumast. 8 8 Pealegi võis veel märgata, et ta vastumeelsus mustlaste ja mustlannade vastu oli juba mõnda aega tugevamaks kasvanud. Ta oli piiskopilt nõudnud keelu avaldamist, mille põhjal mustlannad ei tohtinud toomkiriku ees oleval platsil tantsida ega tamburiini põristada. Samal ajal nühkis ta vaimuliku kohtu koitanud pabereis, et üles otsida protsesse, kus mees- ja naisnõiad mõisteti tule- voi poomissurma nõidumiste pärast sikkude, emiste või kitsede abil. VI. EBAPOPULAARSUS
annaabi.ee 
