septembril 1891. Eestimaa Jahiharrastajate Selts ühendas peamiselt tolleaegse Eestimaa kubermangu, st Põhja-Eesti jahimehi. Seltsi liikmeskond oli võrdlemisi arvukas ja see suurenes pidevalt. Kui 1891. a. oli seltsi asutajaliikmeid 104, siis 1895. a. oli liikmete arv juba 342 ja 1905. a. üle 500. Seltsi liikmeskonda kuulus ka naisi. (Kasesalu 2006a) Selts kogus populaarsust ning sellele aitas kaasa ka jahindusteemaliste kirjutiste ilmumahakkamine ajalehtedes ja ajakirjades. Eesti Vabariigi algaastail oli jahipidamine Eestis võrdlemisi vaba. Kohalikult maakonnavalitsuselt oli vajalik võtta aastane jahiluba ja metsaülemalt jahipilet 1-2 päevaks. Peatselt hakati Eestis moodustama ka kütisalkasid, mis esialgu toimus peamiselt Kaitseliidu aktivistide eestvõtmisel. Seepärast nimetati neid kaitseliidu kütisalkadeks. Kütisalgad asusid nii linnades kui ka maal valdades ja olid mõnikord liikmete arvult üsna väikesed.
Peterburi, kus pidas samuti koolmeistri ametit (õiendas saksa keele ja kirjanduse õpetaja eksami). 1871-72 elas Tallinnas, oodates ajalehe asutamise luba, loobudes teistest tööpakkumistest, 1872-74 oli Vändras vallakirjutaja, siis ostis Pärnu jõe kaldal asuva Kurgja metsatalu, müües H. Laakmannile oma lugemiku kolme osa kirjastamise õigused. 1874. a sügisel abiellus Kirbla köstri tütre Julie Thaliga. Sakala ilmumahakkamine tõmbas Jakobsoni uuesti ühiskondlikku tegevusse, Kurgja juhtimine jäi naise õlule, kuid siingi jõudis J ehitada uusi maju ning palkas talupidamiseks tööjõudu. J luuletajanimi oli Linnutaja. Peale selle koostas J näiteks meeskoorilaulude kogu. Koostas õpikuid, organiseeris Eesti Aleksandrikooli ja Eesti Kirjameeste Seltsi. Tegutses Pärnu ja Viljandi põllumeeste seltside esimehena. 1881 valiti Jakobson pärast konflikti J. Hurdaga Eesti Kirjameeste Seltsi (EKmS) esimeheks
annaabi.ee 
