Keskaegsed pillid Keskaja muusika on Euroopa muusika alates iseseisva kristliku muusikatradistsiooni sünnist 3. 4. sajandil kuni 14. sajandi lõpuni. Paljud Lääne kunstmuusika tunnused arenesid keskajal just kiriku raames, ka noodikiri ja polüfoonia, seega keskaja muusika on tugevalt seotud kristliku kirikuga. Suurem osa heliloojatest töötas kirikutes ja vähesed ilmlikud oskasid noodikirja. Seetõttu pole varasest keskajast säilinud ilmalikku muusikat rohkem kui mõnisada ühehäälset laulu. Esimesed nimepidi tuntud heliloojad lääne muusikaloos on Leonius ja Perotinus. Kuni 13. sajandi keskpaigani oli kirja pandud muusika mõeldud ainult laulmiseks. Pille mängiti küll väljaspool kirikut laulude saateks, kuid spetsiaalselt pillidele kirjutatud muusikat enne 16. sajandit ei olnud. Pillid mängisid ka tantsumuusikat, üks varasem tantsuvorm oli estampii
Eesmärk on kujundada ühtlasemat eesti raamatukeelt. Keelekasutuse alus on Kesk-Harju keel, kuna see sisaldas läänelisi jooni - Helle võtab neid jooni ka grammatikasse (hüljates idapoolsete murrakute keelekasutuse). Keeleõpetuse väärtuslikem osa on sõnaraamat, milles lähtub Vestringi sõnastikust, valides sealt välja 2/3 sõnu ja jättes välja Vestringi kitsamad murdepärasused-selgitused. Sõnavaras leidub rohkesti arhaisme. Raamatu lõpus olevad dialoogid on osalt ilmlikud, osalt vaimulikud, esindades tolleaegse kirjakeele rahvapärasemaid näiteid, peegeldades oma aja elu. Helle sõnastik on I trükitud eesti-saksa sõnaraamat, mis toetub täiel määral Vestringi käsikirjalisele sõnaraamatule. Helle on Vestringiga võrreldes jätnud välja kõik murdesõnad ja esitanud piiratumalt tähendusseletusi, lausenäiteid. Helle grammatika seisukohad tulid üldkasutusele, sest ta oli 18.saj I poole viljakaim ja autoriteetseim kirikukirjanduse
Ka Riia piiskopi Nikolai on paavst kaebealusena ette kutsunud, ja juba oma kirjas 5. II. 1232 annab paavst oma saadikule juhtnööre Riia piiskopi vastu, kes noort ristiusu istandust oma orjusele on alistanud, mis ristiusku pööratavaid paganaid hirmuga täidab ja pöördunuid usu mahajätmisele (ad apostasiam, U. B. 123) avatleb. Kirjas oma saadikule Villemile (8. III. 1238) teeb Gregorius IX saadikule kohuseks kaitsta vastristituid, keda Saksa ordu ja ka mõned teised vaimulikud ja ilmlikud isikud püüavad orjastada ja neile ei taha lubada vabalt oma vara omada, unustades, et Kristuse usklikkudena ei ole vastristitud enam ümmardaja lapsed, vaid vaba ema lapsed, keda Jumala ainusündinud poeg vabastas patuikkest. Saadik peab kindlasti hoolitsema, et vastristitutega nii ümber ei käidaks, et nad Kristuse märgiga märgitutena mitte halvemas seisukorras ei oleks kui siis, kui nad kuradi liikmed olid (U. B. 157). Et ristiusu
annaabi.ee 
