Vanaisa Mart pidanud lühikest aega koolmeistri ametit. Kirikhärrale meeldinud ta oma õiglase meele ja ilusa lauluhääle poolest, mistõttu tema hooleks usaldatud mõneks talveks laste õpetamine Järveperas. Sama vaimuerksad ja jutuosavad olnud vanaisa vennad. Perevanemad, mõlemad andekad jutuvestjad, heietasid muistseid lugusid sündinud ja olematuist juhtumusist. Tallu käis aastast-aastasse ajaleht, mida õhinal loeti. Kirikhärralt laenati nii vaimulikke kui ilmlikke raamatuid ja neid loeti pikil talveõhtuil. Harilikult lugenud ajalehte ja juturaamatuid teistele pereisa ise ette, kuna tüted-pojad teinud samal ajal käsitööd. Kirjaniku vanaema vennad osutasid samuti mõningaid kirjanduslikke kalduvusi. Üks vendadest, Mihkel Sepp, tegi vemmalvärsse. Tema loodud laule mäletatakse ja lauldakse veel tänapäev Palamusel. Neist levinumad on ,Joogem viina, mehed-naised" ja ,,Laadalaul", millest esimene on ilmunud koguni trükitult.
Mis puutub mürgitajasse, siis temast ei olnud mingeid andmeid. Ta pidi olema põgenenud läbi aia, sest liival leiti tema jalajälgi ja aiavärav oli lukus, võti aga kadunud. 646 Määratud ajal läksid lord Winter ja neli sõpra kloostrisse: kõik kellad helisesid, kabel oli avatud, kliirose võre aga suletud. Selle keskele oli asetatud noviitsi-rõivais ohvri keha. Mõlemale poole kliirost ja võrede, taha, kuhu pääses otse kloostrist, oli kogunenud kogu karmeliitide pere. Ilmlikke nägemata ja ka ise nende eest varjatult järisid nad sealt vaimulikku talitust ja toetasid oma häältega preestrite laulu. Kabeli uksel tundis d'Artagnan, kuidas ta vaprus uuesti kaob. Ta pöördus, et otsida Athost, kuid Athos oli kadunud. Kindlaks jäädes oma kättemaksumissioonile, oli Athos lasknud end aeda juhatada. Jälgides seal liival selle naise kergeid samme, kes oli jätnud verise jälje kõikjale, kust oli
annaabi.ee 
