1930. aastatel kaasnes kultuuri finantseerimisega loomevabaduse piiramine, vaikiv ajastu häiris kultuuri arengut. Haridus Ühtluskooli põhimõte. Kooliharidus oli emakeelne, põhikool tasuta. Gümnaasiumid maksulised ja seal loodi eriharud (reaal, humanitaar, aiandusklassid jm). Majanduslikult oli hariduse andmine raske, kuna maju polnud selleks piisavalt, samuti õpetajaid ega emakeelseid õpikuid, kuid aja jooksul olukord paranes. Mõned aastad hiljem, uute probleemide ilmingul, hakati rohkem rõhku panema kutsehariduskoolide asutamisele. 1934. aastal korraldatud haridusreformiga langes alghariduse tase ja see ei olnud rahvale meeltmööda. 1937. aastal tehti uus koolireform, millega anti valikuvõimalus õppimiseks ( a)4a algkooli+5a progümnaasium+3a gümn b)6a algkooli+3a reaalkooli+3a gümn). Gümnaasiumist sai tulevaste üliõpilaskandidaatide ettevalmistus. Koolireformiga pandi rõhku kutseharidusele st. loodi uusi kutsekoole. 1930
Kohtle inimesi kui täiskasvanuid, aususe, terviklikkuse ja järjekindlusega. (EUCIP, 2011) Muudatus võib tähendada millegi uue algust, midagi positiivset või vana lõppu, mis on midagi negatiivset. Seega muudatuste elluviimine ei saa olla juhtidele kerge. Õnnestumiseks on vaja muudatusi juhtida ja vastuseis ületada. Muudatuse vastuseisu ilminguteks on töötajate vähene koostöövalmidus, apaatsus, tööpanuse vähenemine ja kuulujuttude levitamine. Igal sellisel vastupanu ilmingul on tavaliselt põhjuseks hirm kaotada mingeid sisemisi ja väliseid hüvesid, milleks võivad olla töörahulolu, töötasu, töökoht, eristaatus jpm. Selleks, et sellistes olukordades õnnestuda, tuleb juhtidel parandada kommunikatsiooni, toetada töötajaid ümberõppes, haarata töötajad muutusse kaasa ning toetada informatsiooni ja kaasamisega. Kõige levinumateks muudatuste vastupanu põhjusteks inimestes on Alas'e ja Salu järgi:
annaabi.ee 
