Kaks vastanduvat rühmitust: Kirjanduslik Orbiit 1929–31 (Hiir, Kivikas, Palgi, Sütiste, Urgart jt) ning Arbujad 1938 (Alver, Talvik,Kangro, Sang, Merilaas, Viiding, Masing, Raud). 1930ndatel jätkus siurulaste kõrgetasemeline looming, aga mitte enam „Siurus“. Underi kogud omandasid üha mõjusama filosoofilise kandvuse. Semperi ja Barbaruse looming reageeris ühiskonnas toimuvatele muutustele, sh Euroopas tekkinud fašismiohu ilminguile. Oluliselt rikastasid luule üldpilti 1930ndate debütandid, kelle elutunnetuslik tagapõhi ja poeetiline kultuur erinesid varasematest. Esile tõusid Heiti Talvik („Palavik“), Betti Alver („Tolm ja tuli“), August Sang („Üks noormees otsib õnne“), Kersti Merilaas („Maantee tuuled“), Bernard Kangro („Sonetid“ – talupojakultuuri- ja looduslähedased), Uku Masing („Neemed Vihmade lahte“). Ants Oras koostas 1938 „Arbujate“ koondkogu Paul Viidingu ja Mart Raua luulest
võib olla ka organismile raske tekkis allergia mõiste (von Pirquet). 1924. a avastati, et astmat tekitab reaktsioon mikroorganismide (hallitusseente) vastu. Lisaks pandi tähele, et patogeenid võisid inimorganismis vabalt elada, inimene võis teisi nakatadagi, samas ise terve püsides (New Yorgis näiteks keegi iirlanna Tüüfuse 46 Mary , kes inimesi tüüfusse nakatas). See omakorda andis hoogu juurde juba jutuks olnud antisemitismi ilminguile ka juute peeti patogeenide kandjateks. Ühesõnaga asjad olid püsivalt ja piisavalt segased nii mitmeski valdkonnas edasi. Paul Ehrlich (1854-1915) kunstlike antikehade filosoofia, süstematiseeris kemoteraapia (mis viib lõppkokkuvõttes ravimitööstuse tormilise arenguni). Idee siis selles, et teatava keemilise ühendiga seotakse toksiini aktiivsed ja kahjulikud sidemed. Ehrlichi näiteks võib kiita Salvarsani, millega raviti edaspidi süüfilist, kasutuselevõtu eest
annaabi.ee 
