Püha Birgitta juhiste kohaselt loodud ordu kloostrites elasid algselt nii mungad kui ka nunnad küll eraldatult, kuid siiski ühise kirikuga kaksikkloostris. Austusest Neitsi Maarja vastu oli kogu kloostri valitseja naine, kloostri abtiss. Munkade juht, peakonfessor, oli kõikide vaimulik pea. Birgitta suuniste kohaselt võis ordu kloostrites elada kõige rohkem kuuskümmend õde(raamatus algselt 22) ja vastavalt apostlite arvule kolmteist preestrit, neli diakonit ja kaheksa ilmikut, kes pidid abistama preestreid igapäevastes töödes. Mitmete muude reeglite seast, mida uues ordus ette nähti, on huvitav ära märkida oreli mängimise keeldu kirikutega enamasti lahutamatult seotud orelit peab birgitiinide kloostrites asendama laul. Kloostris oli mitmeid süütegusid, millele järgnesid karistused: Kerged süüteod- nt kui õde pesemata ringi käib või kui õde ei kummarda abtsissile ja ei näita
küll eraldatult, kuid siiski ühise kirikuga kaksikkloostris. Austusest Neitsi Maarja vastu oli 6 kogu kloostri valitseja naine, kloostri abtiss. Munkade juht, peakonfessor, oli kõikide vaimulik pea. Birgitta suuniste kohaselt võis ordu kloostrites elada kõige rohkem kuuskümmend õde ja vastavalt apostlite arvule kolmteist preestrit, neli diakonit ja kaheksa ilmikut, kes pidid abistama preestreid igapäevastes töödes. Preestrid pidid pühapäeviti ja suurte pühade puhul rahva keeles jutlustama. (Pirita kloostri kodulehekülg) 1.2. Ordude levik Kloostriordudest, kes otseselt oma isikliku osalusega sakslaste idaekspansiooni misjoni ja koloniseerimispoliitikaga toetasid, tuleks esimesena nimetada tsistertslasi. Dünamünde klooster oligi esimene kloosterlik institutsioon (rajatud 1205-1208), millele tuginedes
annaabi.ee 
