kes mängisid suur rolli ühiskonnaelus, pakkudes ilmikuile olulist tuge. Nad palvetasid ja sellega kindlastasid oma kontakti Jumalaga, mis andis maapealse elu üle vaimse väe. Munk, allandlikuse ja kuulekuse elav kehastus, elas kloostrireeglite järgi, palvedes, otsis ta Jumalat, vaikust ja rahu. Ta kaitses teisi kuradi eest, viis läbi surnumissad, andis nõu ja oli ka antiigipärandi säilitajata. Paljud keskaja inimesed olid kirjaoskamatud. Kuni 13. Sajandini oli seda enamik ilmikuist. Vaimulikud aga olid kultuuriinimesteks, kes hästi tundsid kirjandust ja oskasid ise kirjutada, sest kloostrites olid raamatukogud, kus kopeeriti käsikirju. 5. ja 6. sajandil algasid vaimulike kuldsed sajandid: avanesid munklusele laienemis- ja kasuvõimalused, toimus uute kloostrite massiline teke. Maailm muutus, algas tsiviilelu allakäik ja paljud inimesed läksid mungaks, otsides rahu ja kaitset. Klooster täienes uute liikmetega ja kogudus sai väikeseks maailmaks, mis oli
§1.2 Kirikuhierarhia kujunemine Juba 1. saj. tekkisid koguduseametid. Iga kogudus valis endi keskelt juhi e. piiskopi (algselt valitavad ametid). Omavahel olid kogudused esialgu võrdsed. Piiskop valitses koguduse liikmete vaimset elu. Piiskopi abilised oli koguduse vanemad e. presbüterid ja diakonid, kes aitasid jagada armulauda ja vastutasid heategevuse eest. 4. saj. hakkas preesterkond arenema omaette seisuseks – keda ametissepühitsemine eraldas rahvast (ilmikuist). Hiljem hakati vaimulikkonnalt (esialgu kõrgemalt) nõudma tsölibaati (vallalisus e. abiellumise keeld). Kujunes kirikuhierarhia - varasemast ajast oli kristlike keskuste Jeruusalemma, Antiookia, Aleksandria ja Rooma piiskoppidel olnud teistest lugupeetavam positsioon. Nii neid kui ka uue pealinna Konstantinoopoli piiskoppi kutsuti patriarhiks – kellel oli kõrgeim võim oma patriarhaadis. See omakorda jagunes kirikuprovintsideks, mida juhtisid
annaabi.ee 
