Ehitamisel kasutati moodsaid keskkonnasõbralikke materjale ja tehnologiaid,et säästa energiat ja ressursse. Olümpiamängude peaareenist Linnupesast pidi saama üle aegade kestev monument. Selle hiinlased ka said midagi sarnast polnud inimsilm varem näinud. Ime-ehitis läks maksma ligikaudu 500 miljonit dollaritt. Staadion püstitati ühegi tugipostita, et parandada publiku vaadet ja hoida kokku raha. Ehitamiseks kasutatud Q460 terast karastai vastu pidama ka maavärinatele. Teine ilmaime, ujula Veekuubik, maksis umbes 100 miljonit. Selle pind kaeti uutse plastikulaadse materjaliga. Uuenduslik oli ujula põrandakate. Ujujad võisid riietusruumist stardipaika sammuda paljajalu, sest libisemiskindlad soojusthoidvad põrandakivid välistasid ohu. Rahvusstaadioniga samas hinnaklassis oli 543 miljonit maksma läinud Wukesongi kultuuri- ja spordikeskus koos hotelli ja kaubanduskeskusega. Kuus võistlusareeni jäi väljapoole olümpialinna.
ja juht, sest omanik ise ei pruukinud oma soetatud sõiduki valdamisega hakkama saada. Eesti esimeste mootorsõidukite "testisõitjaks" sai Julius Johanson. Tema oli mees, kes baltisaksa jalgrattaehitaja John Schümanni poolt Tallinna toodud mootor- jalgratast taltsutas. Selle mootor oli ühesilindriline ja töötas lambiõli ehk petrooleumiga. Masina näitamise eest õnnestus isegi piletiraha küsida - tegu oli ju ilmaime/tsirkuse/meelelahutusega. Kolmerattalise mootorsõiduki tõi Eestisse Eduard Johansoni paberivabriku meister Uljajev. Esimese neljarattalise mootortõlla omanikuks Eestis sai tsaari sõjaväe ohvitser Feodorov - see oli aastal 1902 või 1903 - ja juhiks sai ajateenija Julius Johanson. 1904 läks Feodorov Vene-Jaapani sõtta ja müüs auto maha, kuid uus omanik ei osanud seda kasutada ja müüs 1905. aastal edasi Johansonile.
annaabi.ee 
