välja. Olulisim vokaalide kirjeldamisel on keele ja huulte asend. Vokaalidiagramm. - eesvokaalid keeletõus keele eesosas (i, ü, e, ö, ä) - tagavokaalid keeletõus keele tagaosas (u, õ, o, a) - keskvokaalid keeletõus ees- ja tagaosa vahel (õ) - kõrged keeletõus on kõrge (i, ü, u) - madalad keeletõus on madal (a, ä) - keskkõrged vahepealsed (e, o). - labiaalid (huulhäälikud, ümarvokaalid): u, o - illabiaalid (ümardamata): a, ka i, e, ä i kõrge eesvokaal, illabiaal, primaarne e keskkõrge eesvokaal, illabiaal, primaarne ä madal eesvokaal, illabiaal, primaarne ü kõrge eesvokaal, labiaal, sekundaarne ö keskkõrge eesvokaal, labiaal, sekundaarne o keskkõrge tagavokaal, labiaal, primaarne u kõrge tagavokaal, labiaal, primaarne a madal tagavokaal, illabiaal, primaarne õ keskkõrge tagavokaal, illabiaal, sekundaarne. Vokaalid moodustavad monoftonge ja diftonge.
Keskvokaali hääldamisel liigub keskkeel kõva suulae suunas. Ə on neutraalne häälik, mille puhul keel ei liigu. Nelinurgas suund üles-alla. Keeleselja tõusuastmeid on eesti keele 3: madal, keskmadal ja keskkõrge. Nelinurgas suund küljelt küljele. Vaegkõrged on inglise keeles – lühikesed kõrged (keskkõrgete ja kõrgete vahele). Vaegmadalad jäävad madalate ja keskmadalate vahele. Huulte asendi järgi labiaalvokaalid ehk ümardatud huultega vokaalid ja illabiaalid ehk ümardamata huultega vokaalid. Asetsevad diagrammil paaridena: vasakul ümardamata (nt i) ja paremal ümardatud (ü). Põhitunnuste kõrval ka muud tunnused: 1) Nasaalsus (märgitakse tildega) - õ 2) Eespoolne või tagapoolne keelejuur 3) Vokaali kõrgenemine või madaldumine 4) Vokaali eespoolsemaks või tagapoolsemaks muutumine 5) Vokaali helituks muutumine - ḁ 6) Vähenenud või suurenenud huulte ümardatus 7) Vokaali mittesilbilisus - ṷ
annaabi.ee 
