Mõisarahvas oli sotsiaalselt ja varanduslikult esiletõusvam talupoegade kiht. Mõisakoormised - peamiseks oli teotöö, mis jagunes nädalateoks ja abiteoks. Teokoormiste täitmist arvestati rakmepäevades, kui mõisa põllule tuli minna veoloomade ja inventariga, ning jalapäevades. Lisandusid veel mitmesugused naturaalandamid ja rahamaksud mõisa heaks. Riiklikud koormised - Olulisemad olid pearaha ja nekruti andmine. Pearaha kehtestati eestis 1783. aastal algse maksumääraga 70 kopikat ilgalt hingelt. Aja jooksul see kasvas ja talupojad ei suutnud seda enam ise maksta. Nekrutiandmine kehtestati Eestis 1796. a. Nekrutivõtmisest olid priid taluperemehed, kooliõpetajad ja kogukonna ametnikud. 31. Talurahvaseadused 19.sajandi keskel (153-157) : 1849.Liivimaa- Korraldas täielikult ümber kogu senise mõisa ja talumajanduse. Taluinimesed vabanesid tööst mõisapõllul ja said täie jõuga asuda oma majapidamise korraldamisele. Peremees pidi ise otsustama,
*mõisakoormised- peamiseks oli teotöö, mis jagunes nädalateoks ja abiteoks. Teokoormiste täitmist arvestati rakmepäevades, kui mõisa põllule tuli minna veoloomade ja inventariga, ning jalapäevades. Lisandusid veel mitmesugused naturaalandamid ja rahamaksud mõisa heaks. *riiklikud koormised- Olulisemad olid pearaha ja nekruti andmine. Pearaha kehtestati eestis 1783. aastal algse maksumääraga 70 kopikat ilgalt hingelt. Aja jooksul see kasvas ja talupojad ei suutnud seda enam ise maksta. Nekrutiandmise kohustus ehk nn. ,,verekümnis". See kehtestati eestis 1796. aastal. Nekrutivõtmisest olid priid taluperemehed, kooliõpetajad ja kogukonna ametnikud. 31. Talurahvaseadused 19.sajandi keskel Lk.153-157 (1849.a Liivimaa, 1856.a. Eestimaa ja 1865.a. Saaremaa talurahvaseadused ning 1863, 1865, 1866, 1868 seadused, kadakasakslus) *1849. a. Liivimaa- 1849 a
annaabi.ee 
