mõistavad ikkagi pantomiimi). Mida rohkem semantilist analüüsi vajab ülesanne, seda enam on viiped ja žestid aktiveerivad kõnet juhtivad piirkonnad. Viibet tajutakse 2 etapis: käekuju/suund/moodustuskoht + liigutus. Kontekst kiirendab tajumisaega 10% võrra. 35% viipest peab olema nähtust, et aimata viipe tähendust (83% sõnast). Viipe tähenduse ja vormi omavaheline seos: kas tingituna viibete ikoonilisusest võib rääkida semantiliste komponentide ja viipe vormi teistsugusest seosest viibetes ja sõnades. Nii viiplemise kui ka kõnelemise puhul on ajus aktiveerunud samad piirkonnad. Suuline kõne ja viipekeel stimuleerivad teineteist, kui laps on kakskeelne titest saati.
Sümbolid e. sümbolmärgid • puudub otsene või objektiivne seos tähistatavaga • on loodud kokkuleppeliselt, annavad edasi tähenduse ja häälikkuju arbitraarset seost Keelemärgi olemus • Kas keeles esineb kõiki kolme liiki märke? Nt. onomatopoeetiliste sõnade ikoonilisuse küsimus. Kuigi need sõnad ei kajasta otseselt akustilisi karakteristikuid, nähakse neis siiski ikoonilisi märke. • Laiemas plaanis võib rääkida ka grammatilisest ikoonilisusest, vastavusest „rohkem keelelist vormi, rohkem sisu”. • Keelemärgi indeksilisuse küsimus. Deiktilised väljendid võivad saada laiemas mõttes indeksilise tõlgenduse, kuna nad on objektiivses seoses keele „osutusväljaga”. Nt Maja minu ees (deiktiline orientatsioon). Sõna kui keelemärk • Juba Aristoteles väitnud: meie suhtlemine, mõtlemine ja tegevus toimub asendajate, märkide abil. • On oluline vahet teha keelelistel ja mittekeelelistel märkidel.
annaabi.ee 
