varakristlikul kujutamisel hoopis teine kui roomlastel. Kui hellenistlikus traditsioonis oli olulisel kohal kujutatava inimese isikupära, personaalsuse kujutamine, siis kristlikud portreed on üldistatumad. Portreeikoon tõrjus kodudest aegamisi paganlikud portreed välja. Nagu ka muudes kunstiharudes, nii segunes ka portreekunstis paganlik ja kristlik sümboolika. Põhjus, miks kristlaste jaoks sai maal (ikoonide näol) vastuvõetavaks, oli see, et pilt on abstraktsem kui kuju. Ka ikoonikunstis kasutati piiratud hulka stseene Piiblist. Ikoonide kummardamise üle tekkisid suured vaidlused, kerkisid esile ikonoduulid, kes olid selle poolt, ning ikonoklastid, kelle meelest ikoonide kummardamine oli saatanast. *Järgmisena skulptuurist. Vabalt seisvaid skulptuure ei loodud varakristluse päevil peaaegu üldse, sest püüti vältida sarnasust paganlike religioonidega ja neile omase kujude kummardamisega. Rohkem harrastati reljeefkunsti, millega ehiti näiteks sarkofaage
Esimestel sajanditel kehtis kristlaste hulgas pildikeeld, kuna see oli vastuolus Piiblisse kirja pandud käsuõpetusega, mis keelas piltide kummardamise usu sümbolina. Aja jooksul selline tabu aga kadus. Pildid võisid kristlaste seisukoha järgi kirikus küll olla, aga nende kummardamine ja liigne austamine oli kurjast. Portreekunstis segunesid aga paganlik ja kristlik sümboolika. Portreepilt tõrjus kodudest ajapikku paganlikud portreed välja. Ikoonikunstis kasutati piiratud hulka stseene. Tänapäeva religioosses kunstis kasutatakse nagu tollalgi kristlusest pärinevaid kujutusobjekte, nagu näiteks orantit, keda peetakse palvetaja lunastust paluva hinge sümboliks, ja karjast, kes oli ja on inimarmastuse sümbol. Karjasena kujutati ka Jeesust. Ristiusu teemad on olnud inspiratsiooniks mõnedele suurtele Euroopa meistrite poolt loodud maalidele, nagu näiteks Rubensi '' Taaniel lõvide augus", kus on
Portreeikoon tõrjus kodudest aegamisi paganlikud portreed välja. Enamiku tolle aja inimeste jaoks oli piir usu ja ebausu vahel hägune. Nagu ka muudes kunstiharudes, nii segunes ka portreekunstis paganlik ja kristlik sümboolika. Põhjus, miks kristlaste jaoks sai maal (ikoonide näol) vastuvõetavaks, vastuvõetavamaks kui näiteks plastika, oli see, et pilt on abstraktsem kui kuju (püüe kujutatavast distantseerida ja nii vältida pildi- või kujukummardamist jumalaaustamise asemel). Ka ikoonikunstis kasutati piiratud hulka stseene. (Onasch, Schnieper 2003) Lääne teoloogid (hilisemas idakirikus, õigeusukirikus, peetakse siiani ikoone väga olulisteks) suhtusid ikooniaustamisse leigemalt kui impeeriumi idaosas elavad kristlased. Pildid võisid nende seisukoha järgi kirikus küll olla, aga nende kummardamine, liigne austamine oli saatanast. (Onasch, Schnieper 2003) Fresko apostel Paulusest. Illustratsioon 6. Kasutatud on
annaabi.ee 
