komöödia oli seotud karnevalipärase küljega. Oma arenenud kujul eemaldusid need mõlemad zhanrid kaugele rituaalse mängu vahetuist vormidest. Mis puutub saatüridraamasse (saatürid metsadeemonid, sarvede ja sabaga olendid, Dionysose kaaslased), siis see ei etendanud iseseisvat osa ja oli vaid lisandiks tragöödia etendusele.(Lill,A.2004, lk 77) Jumalateenistuse teatriks muutumise algatas 6. sajandil eKr poeet Thespis, kes olevat rännanud koos kooriga oma kodupaigast Ikariast Ateena poole suurel kraamivankril, millest sai teha improviseeritud lava. Teel liikus ta ühelt peolt teisele, kuni jõudis Ateenasse, kus võitis suurtel dionüüsiatel auhinna. Thespise tähtis uuendus oli see, et ta astus jumala kehastajana kooriga dialoogi, deklaameerides värsse. Seega oli ta esimene näitejuht kui ka esimene näitleja. Ning ühtlasi esimene, kes julges jumalat mängida. (Nahkur,A.2005, lk 29)
Oma arenenud kujul eemaldusid need mõlemad žanrid kaugele rituaalse mängu vahetust vormidest. Mis puutub saatüridraamasse (saatürid – metsadeemonid, sarvede ja sabaga olendid, Dionysose kaaslased), siis see ei etendanud iseseisvat osa ja oli vaid lisandiks tragöödia etendusele.(Lill, A.2004, lk 77) Jumalateenistuse teatriks muutmise algatas 6. sajandil eKr poeet Thespis, kes olevat rännanud koos kooriga oma kodupaigast Ikariast Ateena poole suurel kraami vankril, millest sai teha improviseeritud lava. Teel liikus ta ühelt poolt teisele, kuni jõudis Ateenasse, kus võitis suurtel dionüüsiatel auhinna. Thespise tähtis uuendus oli see, et ta astus jumala kehastajana kooriga dialoogi, deklaameerides värsse. Seega oli ta esimene näitejuht kui ka esimene näitleja. Ning ühtlasi esimene, kes julges jumalat mängida.(Nahkur, A.2005, lk 29)