Elavate olendite puhul on liikumapanevaks jõuks hing. Aristoteles lähtub arvamusest, mille kohaselt inimeste jaoks üldiselt püüeldavaks hüveks on õnn ehk hästi toimetulemine elus tervikuna. Eriarvamused valitsevad inimeste vahel aga küsimuses, millist elu nimelt õnnelikuks pidada. Inimene püüdleb erinevate hüvede omandamise poole: välised hüved (söök, jook, rikkus jms) kehalised hüved (tervis) hingelised hüved Iinimene vajab õnnelikkuseks neid kõiki, kuid otsustava tähtsusega on siiski just hingelised hüved. Kas inimene on elanud õnnelikuna, selgub alles elu lõpuks kui on võimalik hinnata elukäiku tervikuna. Aristoteles lisab siia veel ühe tingimuse, üteldes, et päris õnnestunuks saab inimese elu pidada alles siis, kui ka tema järeltulijad elavad õnnelikku elu. KUULSAD ÜTLUSED Mis on olemine? Soov teada on inimesele loomuomane. Inimene on olemuselt poliitiline loom.
Ilmneb ebakindlates situatsioonides, ka muutused ja majanduslikult ebakindlatel aegadel. Uhkus (pride) – Läänekultuuris peetakse seda positiivseks emotsiooniks, et on seotud emotsiooniga, et meil õnnestus tugevdada oma identiteeti mingi soorituse läbi ja seda kogetakse siis kui saadakse veel kinnitus. See vastandub häbile, kus meie ID seati kahtluse alla. Siin on ühuke piir vahel, kus uhkus läheb üle ülbuseks, iinimene muutub ebaadekvaatselt uhkeks, siis võib tekkida olukord, kus kaastöötajad lähevad kaistseseisundisse. See viitab nõrgale ensekindlusele ja madalale ensehinnangule mis kompenseeritakse üleolemisega. Kaastunne (compassion) – ülidselt loeme positiivseks. Halb ja negatiivne kui kahjustab sooritusvõimet tööl näiteks kui on empaatiarohke töökoht, ja me ei suuda ennast sellest emotsionaalselt sellest eemalduda , sest sellest tekib
annaabi.ee 
