kõhukatete pinge. Süsteemsed nähud: palavik, vappekülm, tahhükardia, tahhüpnoe, rahutus, segasus, oliguuria. Diagnoosiks anamnees ja objektiivne leid, kliiniline pilt on tüüpiline. Lisaks vereanalüüsid (hemogramm, verekülvid jm), kõhu tühiülesvõte, UH, kontrastainega KT, vajadusel laparoskoopia või paratsentees. Võib edasi viia tertsiaarse peritoniidi, paralüütilise iileuse või intraabdominaalsete abstsessi tekkeni. 6 Konspekt by Patrick Pihelgas, Sergei Rõbakov Tertsiaarne peritoniit: Primaarse või sekundaarse peritoniidi retsidiveerumine või pikk kulg peale edukat kolde kontrolli. Tekib harva, diagnoosiks vajalik eelnev peritoniit anamneesis. Esineb rohkem
Tromboosi tekke riskifaktoriteks on pikaajaline voodiravi, haige vanus üle 50.aasta, hüpovoleemia, hüpertooniliste ja teisi perifeersete veenide seinu ärritavate ravimite manustamine, infektsioon organismis, alajäsemete veenide põletikud ja varikoos, läbipõetud müokardi infarkt ning südame klapirikked. Kõrge tromboemboolilise riskiga on üldkirurgilised, ortopeedilised, onkoloogilised ja günekoloogilised operatsioonihaiged. 10.Potsentsiaalne oht paralüütilise iileuse tekkeks. Paralüütiline iileus võib avalduda seoses üldanesteesia ja kõhuõõneoperatsioonidega kui on pärsitud soolemotoorika. Seni kuni ei ole taastunud sooletegevus on haige nasogastraalaspiratsiooniga ja totaalsel parenteraalsel toitmisel. Sooleperistaltika taastumist on võimalik kontrollida kõhuõõne auskultatsioonil või ka haige küsitlusel: kas ta tunneb gaasi liikumist ning kas gaasid on väljunud iseeneslikult? Kui gaaside
annaabi.ee 
