tõeline mehitamata õhusõiduk valmis Suurbritannias esimese maailmasõja ajal, Professor A.M. low'd palus disainida väike piloodita õhusõiduki mille sisemus oli täidetud pommidega, kahjuks ei jõudnud see õhusõiduk taevasse kuna sellel disainil oli väga palju vigu, peaprobleemiks oli mootori tekitatud raadiomüra mis segas õhusõiduki juhtimist. Teise maailmasõja aeg valmistasid nii Britid kui ka ameeriklased droone. Esimene edukas mehitamata õhusõiduk oli Fairey IIIF mille hüüdnimi oli Fairey Queen. Teise maailmasõja aeg algas droonide tööstuslik tootmine, esimene ettevõte kes mehitamata õhusõidukeid valmistama asus oli USA ettevõte Radioplane. Ameerika ühendriikide armee tellimusel toodeti nende mudelit Radioplane OQ2 kokku 15000 eksemplari need droonid olid mõeldud õhutõrje harjutussihtmärkideks. Eesti on seni valmistaud ühe miniatuurse mehitamata õhusõiduki mudel nimega UAV Swan. Selle
Low prototüüp ei jõudnudki kunagi õhku, sest selle disainis oli hulk vigu; peaprobleemiks oli mootori tekitatud raadiomüra, mis segas õhusõiduki juhtimist. Täiustatud mootori abil valmis selle esimese katsetuse järel mitmeid uusi õhusõidukeid, mis aga ükski ei jõudnud lahingutegevusse. Teine maailmasõda Kahe maailmasõja vahel tegelesid mehitamata õhusõidukite arendamisega nii britid kui ameeriklased. Esimene edukas mehitamata õhusõiduk oli Suurbritannia Fairey IIIF, mille hüüdnimi oli Fairey Queen. Fairey Queenile järgnesid ka Bee Queen ja Wasp Queen ning siit arvatakse pärinevat sõna droon (inglise keeles drone – isasputukas ühiseluliste putukate seas) kasutamine UAV-de sünonüümina. Teise maailmasõja ajal algas droonide tööstuslik tootmine. Esimene ettevõte, mis õhusõidukeid valmistama asus, oli USA ettevõte Radioplane. Ameerika Ühendriikide armee tellimusel toodeti nende mudelit Radioplane OQ2 kokku 15 000 eksemplari
196 km/h. Volkswagen kasutas seda mootorit mitmete vastupidavus kiirusrekordite saavutamiseks, saavutades 1.3 liitriste klassis 24 tunni jooksul läbisõiduks 5000 km. Kõige kiirem versioon Mk3-st UK turul oli 16-klapiline h 100 PS (99hj/ 74 kW) mudel. Toodeti ka 120 PS (88 kW) GTI mudel aga ainult limiteeritud väljelaskena Saksamaal, mis oli ka esimene kord, kui Polo kandis GTI märki. Toodeti ka 1.6-liitrilise 92 kW (125 hj) bensiinimootoriga GTI versiooni Mk IIIF-st. 2004, Volksvagen Individual, Volkswageni spetsialistide division tootis limiteeritud hulga (Mk IV Polo) Club Sport-e 1.8T 132kW/180hj mootoriga. See oli saadaval vaid Saksamaal, baseerudes Polo Cup Racer võidusõidu seeria mudelil. Standardvarustuses olid Club Sport-el juba Recaro sportistmed ja toruraam. 2006. aastal lasti välja praegune Polo MkIVF. Sellel on Golf GTI-le sarnased kaasaegsed tunnused ja ka turboga laetud 20-klapiline 150 hj 1.8-liitrine bensiinimootor. Selle kiirendus
annaabi.ee 
