ebarealistlikud ja konstrueeritud nagu ooperilibretod, loob lugeja ning teksti vahele sama tüüpi kunstilise distantsi, millest Dinesen rääkis seoses eluga. Tema lugude vorm on oluline osa nende sisust. Dinesen vastandab end põhimõtteliselt psühholoogilisele romaanile, mis oli tema kaasaja taani kirjanduses valdav. Nagu ütleb juba tsiteeritud vana kooli jutuvestja kardinal Salviati: „Nende uute raamatute ja romaanide tegelased /…/ on lugejale nii lähedal, et ta tunneb nende ihusooja /…/, et ta muudab nad igas eluolukorras oma kaaslasteks, sõpradeks ja nõuandjateks. Lugu ise aga kaotab aluse ja kaalu ning haihtub nagu korgita jäetud peene veini lõhnabukett.“ Dineseni juttude maailm seevastu on lugejast eemal nagu teatrilava; tegelased ütlevad ja näitavad, mida nad tunnevad ja mõtlevad. Nende siseelu avaldub välispidiselt ning justkui lavalise liialdusega – Dineseni tegelased ahmivad õhku, värisevad üle keha, lähevad näost
,,tädi" andsid ainult rukkileiba, millel või juba peal, ja sepikut ei kunagi, ainult saia pisut hommikuti. Lible asus oma toidu kallale mingisuguse erilise suure käeliigutusega ja võidurõõmsa näoilmega, nagu oleks ta äkki ja ootamata ning kõigile arusaamatul kombel tõusnud kõrgemasse seisusesse, mis võimaldas istumise ülemises lauaotsas, kus asetusid härrad Koovi, Timusk ja Ollino ning õpilasist nimekamad ja rahakamad. ,,Ei tea, mis see väike Loll õgib, kas oma kapsaid või ihusooja?" küsis keegi teiselt üle laua. ,,Kapsaid, ikka kapsaid," vastas teine. ,,Siis pidi ta küll mõne suure Lolliga kokku saama, kes nad temalt ära ostis," arvas esimene. ,,See suur istub väikese kõrval," ütles keegi kolmas. Ümberringi levis nägudel kadestav irvitus. Sellest taipas Indrek, et väikest Liblet hüüti väikeseks Lolliks ja et teda vististi suureks, sest ta oli Lible ,,kapsad" kalli raha eest ära ostnud ja temal nõnda võimaldanud teiste silme ees paremaid suutäisi süüa
annaabi.ee 
