,,Neljandast päevast alates tulid rotid juba karjakaupa tänavaile surema. [--] Öösiti oli koridorides ja väikestel põiktänavatel selgesti kuulda nende nõrku surmapiiksatusi. Äärelinnades vedeles neid hommikuti lausa rentslis, verepiisake teraval koonul ühed tursunud ja mädanemas, teised kangestunud, vurrukarvad veel püsti. [--] Näis, nagu oleks maa, millel seisid meie majad, välja higistanud oma roiskunud ihumahlu, nagu näitaks ta nüüd avalikult paiseid ja mädanikke, mida siiamaani polnud kehapinnal märgata." . Ühel hommikul aga ei tundnud üks kojamees ennast hästi ning iga päevaga jäi ta üha viletsamaks. ,,Kaela lümfisõlmed ja jäsemed olid tursunud, küljel oli tekkinud 2 tumedat aina laienevat laiku. Näojume oli rohekas, liimerdavad huuled vahakarva, laud tinahallid, hingetõmbed katkendlikud ja lühikesed." Kojamehe surmaga algas periood, kus esialgne
suurt numbrit, loodetakse, et küllap läheb see aja jooksul mööda. Neljandast päevast alates tulid rotid juba karjakaupa tänavaile surema. Öösiti oli koridorides ja väikestel põiktänavatel selgesti kuulda nende nõrku surmapiiksatusi. Äärelinnades vedeles neid hommikuti lausa rentslis, verepiisake teraval koonul ühed tursunud ja mädanemas, teised kangestunud, vurrukarvad veel püsti. Näis, nagu oleks maa, millel seisid meie majad, välja higistanud oma roiskunud ihumahlu, nagu näitaks ta nüüd avalikult paiseid ja mädanikke, mida siiamaani polnud kehapinnal märgata. Ühel hommikul aga ei tundnud kojamees ennast hästi ning iga päevaga jäi ta üha viletsamaks. Kaela lümfisõlmed ja jäsemed olid tursunud, küljel oli tekkinud 2 tumedat aina laienevat laiku. Näojume oli rohekas, liimerdavad huuled vahakarva, laud tinahallid, hingetõmbed katkendlikud ja lühikesed. Kojamehe surmaga algas periood, kus esialgne üllatus kasvas vähehaaval kabuhirmuks
,,Neljandast päevast alates tulid rotid juba karjakaupa tänavaile surema. [--] Öösiti oli koridorides ja väikestel põiktänavatel selgesti kuulda nende nõrku surmapiiksatusi. Äärelinnades vedeles neid hommikuti lausa rentslis, verepiisake teraval koonul ühed tursunud ja mädanemas, teised kangestunud, vurrukarvad veel püsti. [--] Näis, nagu oleks maa, millel seisid meie majad, välja higistanud oma roiskunud ihumahlu, nagu näitaks ta nüüd avalikult paiseid ja mädanikke, mida siiamaani polnud kehapinnal märgata." . Ühel hommikul aga ei tundnud üks kojamees ennast hästi ning iga päevaga jäi ta üha viletsamaks. ,,Kaela lümfisõlmed ja jäsemed olid tursunud, küljel oli tekkinud 2 tumedat aina laienevat laiku. Näojume oli rohekas, liimerdavad huuled vahakarva, laud tinahallid, hingetõmbed katkendlikud ja lühikesed." Kojamehe surmaga algas periood, kus esialgne
Katk algas kevadel mai alguses. Näis, nagu oleks maa, millel seisid meie majad, välja higistanud oma roiskunud ihumahlu, nagu näitaks ta nüüd avalikult paiseid ja mädanikke, mida siiamaani polnud kehapinnal märgata. Kujutleldagu vaid meie väikse, seni nii vagase linna jahmatust. Mõne päevaga oli ta roopast välja paisatud nagu terve inimene, kes lööb äkki vistrikke täis. Arst Bernard Rieux aitas katku epideemia ajal tervet linna. Ta ei kartnud, et võib ise ka nakatuda. Isa ,preester Paneloux Ajakirjanik Raymond Rambert oli jäänud lõksu linna, sest ta oli Oranisse ainult artiklit kirjutama
annaabi.ee 
