seadumus kui selline, loomutäius üldiselt. 2. Me uurime aga õiglust, mis on loomutäiuse osa, sest seda me väidame teda olevat. Sama käib ka ebaõigluse kohta selles, mille osa ta on. Sellest annab tunnistust asjaolu, et kui inimene tegutseb muul moel rikutud loomusest lähtuvalt, on ta küll ebaõiglane, kuid mitte ahnitseja, nagu näiteks see, kes argusest kilbi maha viskab, pahas tujus olles sõimab või ei anna ihnsameelsuse tõttu abistamiseks raha. Ahnitseja puhul aga sageli midagi sellist ei esine, vähemalt mitte kõike seda, kuid teatud alatus (mida me ju laidame) ja ebaõiglus on olemas. Seega on ka teistsugust ebaõiglust -- kui osa tervikust, ja miski on siis seadust rikkuva täieliku ebaõigluse suhtes osaliselt ebaõiglane. Edasi, kui keegi rikub abielu kasusaamise eesmärgil ja saab tulu, teine aga teeb seda iha tõttu, andes raha välja
Erinevate liikide puhul on siis ka erinevat liiki naudingud, ühe ja sama puhul see tõenäoliselt ei erine. Inimeste juures vahelduvad need aga üsna palju, sest sama asi valmistab ühele rõõmu, teisele jällegi kannatust, ja mis paneb ühtesid kannatama ja vastikust tundma, on teistele nauditav ja armas... On siis selge, et asju, mida üldiselt peetakse inetuteks, saab nimetada naudinguteks vaid rikutud inimeste jaoks. Lahkemeelsus on seotud varaga ning on raiskamise ja ihnsameelsuse vahepeal. Raiskaja liialdab kulutamisega üle vajaliku määra: Väikest kulutust nõudvatele asjadele läheb tal palju raha ja ta uhkeldab sobimatult... Kõike seda ei tee ta mitte ülluse pärast, vaid et näidata oma rikkust, ning arvab, et teda selle eest imetletakse. Mille peale peaks palju raha minema, seal kulutab ta vähe, millele aga vähe seal palju. Ihnsameelset võib võrrelda pisinokitsejaga,
annaabi.ee 
