Lazaro ei olnud ka rumal poiss, nimelt hakkas ta varastama oma peremehe tagant. Tänu sellele suutis ta enam- vähem ära elada. Lazaro oli küll nutikas, kuid pime vanamees oli veel nutikam, mis tõttu jäi Lazaro oma vargustega pidevalt vahele. Peale ühte suuremat vahelejäämist oma peremehele ja sellele järgnenud karistust otsustas Lazaro endale uue peremehe otsida. Lazaro leidis endale uueks peremehks preestri, kes oli isegi veel ihnem kui pime vanamees. Kui pimedalt õnnestus veel varastada midagi, siis preestrilt oli see peaaegu võimatu, sest temal oli silmanägemisega kõik korras. Preester andis Lazarole kõige halvemaid toidupalakesi ja neid ka nii vähe, et kõhu täis saamisest ei saanud unistadagi. Lazaro ei julgenud endale uut peremeest ka otsida, sest ta kartis, et uus peremees võib veel hullem sattuda. Preestri juures sai siiski aeg ajalt ka kõhu täis süüa peielauas. Lazarole hakkas
Naadid triiviti tõrvanööriga ja valati pealt pigi täis. Kui laeva kere oli valmis, lasti see vette. Põhjarannikul, kus meri läks järsku sügavaks, tehti seda kevadel või suvel vabasse vette. Lauskrannikul aga veeti laev vette varakevadel, kui jää veel kandis. Laeva vettelaskmine oli suursündmus ja toimus talgute korras. Kokku tuli mitusada inimest sadakonna hobusega. Talguliste toidu eest kandis hoolt laeva omanik. Siin ei hoidnud kokku ka kõige ihnem mees. Tapeti mitukümment vasikat ja siga. Sülti tehti suurtesse toobritesse ja leiba küpsetati terved mäed. Õlut ja viina olevat andnud kokku vedada. Seda kõike muidugi suure laeva korral. Mida väiksem laev, seda väiksemad ka talgud. Laeva vettelaskmiseks oli kiilu alla kinnitatud valekiil ja kimmingu alla ehitatud kelk. Need jooksid mööda rasvatatud renne, nn vaake. Vaierid veeti pingule merre asetatud ankru
annaabi.ee 
