sooviti end rohkem harida ja kultuuri mitmekesistada. Vaiksest maarahvast, kes end varemalt väga väljendanud ei olnud, hakkas välja kasvama rahvus, kelle eesmärgiks oli muuta Eesti elu ja korraldusi. Sel ajal tekkisid mitmed tantsu- ja lauluseltsid, avati mitmeid koole ja hakati tegelema ajakirjandusega. Ajakirjanduses oli küll päris suur kontroll, mida ja täpselt kirjutatakse, kuid sellegipoolest suutsid kirjanikud peita enda kirjateoste sisse palju peidetud vihjeid eestlaste vabaduse ihkamise kohta. Eestlastest kasvas järk-järgult välja rahvus, kellele oli tähtis haridus, looming ja eneseväljendamine. 19. sajandi keskel alganud “ärkamise” tõttu soovis rahvas panna ennast märkama ja seda ka saavutati. Ajalehtedest hakati 1857. aastal J. V. Jannseni suurel tegutsemisel välja andma “Perno Postimeest”. See oli uus ja ainulaadne Eesti mastaabis ning seetõttu oli 1862. aastaks ajalehe tellijaid juba 2200. Lehte luges kindlasti palju rohkem inimesi
Eestisse, "oled tähtkujult ikkagi karu ja mina laanepüü." Ta on tavaline luust ja lihast naine. Sellest luuletusest avaneb ühtlasi raamatu teine keskse tähtsusega teema oma juurte leidmine ja nende mõistmine. "Luigeluulinn" viitab juba oma pealkirjaga eestlaste rahvuseeposele ning rahvaluulelikkust ja viiteid meie pärimusele leidub ka kaante vahelt. Poleks ilmselt liialdus öelda, et see raamat räägib muuhulgas rahvuslusest. Ometigi mitte oma rahvale vaid majandusliku heaolu ihkamise või poliitilist identiteeti säilitama kutsuvate plakatite paatoslikus laadis. Kristiina Ehin on vist üks väheseid, kes on eestluse teema enda jaoks palju sügavamalt lahti mõtestanud. Tema räägib rahvuslusest, mis on päris elu pärisosa, mis on inimese elu sisemine ja lahutamatu laad ning mil pole muid sihte peale iseendaks olemise. Selline lähenemine rahvuslusele ja kultuuripidevusele ulatub kaugemale ühest rahvusest ja on ühtlasi mõistetav laiemalt kui ühe rahvuse piires
annaabi.ee 
