saab, tõmbab ta kala paadi külje alla. Nii mitmel korral ebaõnnestus, kuniks võttis vanamees kokku kogu oma valu, oma viimase jõunatukese ning ammukadunud uhkuse, seadis ta need vastu kala agooniale. Lk 60-61 Kuidas kala sureb? Vanamees virutas harpuuni kogu jõust kala külje sisse, täpselt suure rinnauime taha, mis ulatus kuni inimese rinnuni. Ta tundis, kuidas raud lihasse tungis, ja, kogu oma keha raskusega harpuunile vajutades, surus seda ikka sügavamale ja sügavamale kala ihhu. Lk 67 Millise vanamehe tähtsa elupõhimõtte leiad sellelt leheküljelt? Inimene pole loodud alistumiseks. Inimest võib hävitada, kuid mitte võita. Lk 76-82 Milline on vanamehe viimane võitlus haidega? Kuidas vanamees koju jõuab? Kui palju on sadamasse jõudes kalast alles? Kui suur oli kala olnud? Millega romaan lõpeb? Lõpuks tormas üks neist otse kala pea poole ja vanamees teadis, et nüüd oli kõik läbi. Ta virutas
Varsti näed, kuidas teda üles puuakse.» «Hahaha!» tuli neile verejanulistele sõnadele müüri tagant korisev naer vastuseks. Mustlastüdruk nägi preestrit Jumalaema kiriku silla poole jooksvat. Sealtpoolt oli kuulda kabjaplaginat. Tütarlaps tundis ära tigeda sulgunu. Hirmust hingeldades katsus ta lahti rabelda. Ta väänles, katsus surmahirmus ja meeleheites kramplikult vabaneda, kuid teda hoiti kinni ennenägematu jõuga. Kõhnad, kondised sõrmed, mis teda pigistasid, surusid end ta ihhu ja hoidsid tast kõvasti kinni. Paistis, nagu oleks too käsi ta randme külge needitud. Need sõrmed hoidsid teda kõvemini kinni kui ahelad, kui klambrid, kui raud-rõngad. Müüri seest tulid välja teadlikud, elavad pihid. Jõuetuna vajus ta vastu seina ja nüüd haaras teda surmahirm. Ta peast vilksatasid läbi elu võlud, noorus, taevas, loodusepildid, Phoebuse armastus, kõik see, mis tast kaugenes, ja
annaabi.ee 
