jämesoole- ja rinnavähini. Paar dekaadi tagasi muutus rasv lausa kohutavaks mõisteks. Väsinud kalorilugemisest, upitasid dieedigurud pjedestaalile uue julge kontseptsiooni - rasvavaba dieedi. Painava ideena on see saatnud meid tänaseni. Kõik oleks justkui hästi - igaüks teab, et liiga palju rasva pole tervisele hea. Aga tuleb välja, et ka liiga VÄHE rasva võib olla kahjulik! Rasvad on hädavajalikud Rasvad on meie saledust ihaleval ajastul saanud nii ägeda kriitika osaliseks, et eriti äärmuslikud salenemisprogrammid on hakanud propageerima juba täiesti rasvavaba toiduvalikut. See aga on väär. Rasvad osalevad organismi elutähtsates protsessides, eriti oluline on nende roll rakumembraanide ülesehitamisel ja hormoonisarnaste ainete moodustamisel. Rasvadega koos saame ülimalt vajalikke A-, D- ja E-vitamiine. Rasvad annavad energiat, mida meie
hingejao juhatusel täielikult välja arendatud. Kuid siin antud loogika enam ei kehti. Nimelt käsitles Platon ihalevat hingejagu mõistusliku hingejao vastandina, mis sellisena ei lase end üldse mõistuse poolt juhtida. Ihade loomus on mõistusetult püüelda kõike ihaldatavat ja mitte kunagi kättesaaduga rahulduda. Seetõttu tuli ihasid eudaimonia huvides mitte välja arendada, vaid vastupidi – neid tuli piirata. Nii võib ühelt poolt ütelda, et ihaleval hingejaol ei olegi oma arete`t, loomutäiust, sest ihaluste täideviidus ei kujutaks endast mitte inimese iseloomu täiuslikkust, vaid pahelisust. Teisalt tuli inimesel oma ihasid siiski eudaimonia tarvis kujundada ja selleks otstarbeks vajalikku ihade mõõtu võis siis ülekantud tähenduses nimetada ka ihaleva hingejao arete`ks. Tolle õige mõõdu leidmine on mõistagi jälle mõistusliku hingejao ülesanne ja eeldas seda, et inimene omab vastavat tarkust.
annaabi.ee 
