viidud uurimustöö põhjal 2.1. Nime algupära Eesnimede jagunevad tekkepõhjuste järgi tinglikult neljaks. 2.1.1.Arhailised Arhailised vanaeesti nimed on kas lihttüvelised nagu Hiis, Äio (vanaisa), Vibe (kärmas), Udras (saarmas); liittüvelised nagu Meelenõuve ja Küllepäevi; või tuletislõpuga nagu Himotu, Lembitu, Meelitsi, Viling. Kõik eelnevad on meeste nimed, lisaks on koostaja märkinud naiste nimedeks Ihalembi, Ihatu, Meelinõuvo, Emme ja Imbi. Mehe- ja naisenimede tunnuseid eestlastel ei ole olnud. (Saar 2002) 2.1.2.Laennimed Laennimed on tihti teisendid või eestindused teiste rahvaste nimedest, kuid võivad esineda ka algupärasel kujul. Võõrastest nimedest on tehtud eestipärasemaid: Georgiusest Jüri, Jakobist Jaak või Jaap, Mariast Mall, Johannast Jaana. Meil on laennimedele iseloomulik teisendirohkus, selle heaks näiteks on naisenimed Katharina, Elisabeth ja Maria (valik
Eesti isikunimede uurimine. Algul olid ainult üksiknimed (hiljem lisanimed, perekonnanimed). Perekonnanimede teke polegi hästi teada, saab ainult oletada. Eduard Roos (tuntud nimeuurija) on jaganud eestlaste eesnimed nelja ajajärku: muistsed isikunimed (13.–16.saj, kuni reformatsioonini) - lihttüved: *Lembi, *Meeli, *Toivo, *Valdo - tuletised: *Meelitu, *Imotu, Tõivotu - liitsõnad: *Igameele, *Tõivelembi, *Meelevilja, *Ihalembi - hiljem ka kombineeritud kristlike nimedega kombineeritult (nt lisanimena Mattias Ylmewalde) Nimede teemad: loodus, inimese omadused, abstraktmõisted, vähe sõjakaid nimesid. Naiste nimesid on ürikutes vähem kirja pandud kui meeste omi. Ka muistsete nimede puhul toimus sise- ja lõpukadu: Melepeyve = Melpe, Lemmetovu = Lemdo. Alates 1430ndatest pole linnakodanikel enam muistseid eesti nimesid, maal säilisid need kauem, eriti isa- ja lisanimedena (kuni 16.saj).
annaabi.ee 
