klatšima, taga rääkima, tühje jutte levitama veri sarve all – keegi on laisk, ei viitsi midagi teha või keegi on vihane, ärritatud, tige must valgel – trükitud, kirjutatud, selgelt, arusaadavalt kirjas pead kaotama – ajutiselt kainet otsustusvõimet kaotama, ähmi täis minema või kirglikult armuma või hukkuma, otsa saama silma heitma – kurameerimise eesmärgiga kellegi vastu huvi tundma või takseerima, hindavalt, ihaldavalt vaatama tuliseid süsi oma pea peale koguma – kellegi viha, kättemaksu enda peale tõmbama, kelleski enda vastu viha, pahameelt kasvatama keel jääb suulakke – kellelgi on tugev janu, keegi tahab väga juua või keegi ei saa erutuse või vapustuse tõttu sõna suust ninapidi vedama – petma, tüssama süda tilgub verd – kellelgi on kellestki või millestki väga kahju, keegi elab midagi raskelt üle
,,Päevaseiskaja - Lõuna-Eesti muinasjutud / South-Estonian Fairy Tales" (2009). ,,Viimane Monogaamlane. Luuletused ja jutud" (2011). Koos Kristi Jõestega ,,Kirjatud teekond" (2012). ,,Paleontoloogi päevaraamat, sari "Aja lugu" (2013). Maarja Kangro (1973) irooniline, haritud, humoorikas stereotüüpide ümberpööraja, "Ahvid ja solidaarsus", "Dantelik auk", "Hüppa tulle" (intellektuaali lood, kus koomiline külg alati tuntav mejeliku stereotüübi ümbermängimine, naise pilk vaatab ihaldavalt ja objektistavalt meest), "Klaaslaps" ("mehelik keel"- tunde asemelanalüütiline või teaduslik diskursus, iroonia, ja eneseiroonia, auto-kujund, "objektistav pilk", agressiooni metafoorid, identiteedi liikuvus, iseotsustav hoiak, kehalise diskursi erinevad tasandid (poliitlis - ajalooline, seksuaalne, meditsiiniline). Kätlin Kaldmaa (1970) põhjamaine tugev naiselikkus, "Lugu Keegi Eikellegitütre isast",
» «Oh; igaüks võib puuki maha teha, kui see tema oma ei ole. Mina olen selle puugiga väga rahul. Ta on minu jaoks hea küllalt.» «Ah, puuke on palju. Ma võiksin saada neid tuhandeid, kui tahaksin.» «Miks sa siis ei taha? Sest. sa tead väga hästi, et sa ei saa. See on õige varane puuk; esimene, keda ma sel aastal olen näinud.» «Kuule, Huck, ma annan sulle oma hamba tema eest.» «Näita.» Tom võttis taskust tüki paberit ja harutas selle lahti. Huckleberry vaatles hammast ihaldavalt. Kiusatus oli liiga suur. Lõpuks küsis ta: «Kas ta on ehtne?» Tom tõstis huule ja näitas tühja kohta. «Noh, hea küll, kaup on koos,» ütles Huckleberry. Tom sulges puugi pistongikarpi, mis veel hiljuti oli olnud näpitssitika vanglaks, ja poisid lahkusid, tundes end kumbki rikkamana kui enne. Jõudnud väikese omaette seisva koolimajani, astus Tom kärmesti sisse, nagu keegi, kes on kõige ausamalt rutanud. Ta riputas kübara varna ja istus asjaliku agarusega oma kohale. Suurel