################################################################################ ##################################################Platoni poliitiline petus. Ksimusepstitus ja selle filosoofilised eeldused. Poliitika filosoofia on praktilise filosoofia osa ja ksitleb sellisena ksimust, millised on hiskonnaelu ja selle vormi valiku igustamise printsiibid. Poliitilise elu filosoofiline ksitlus pab vastata mitte ksnes ksimusele, milline riik ja selle poliitiline elu peaks olema, kui eelkige ksimusele, kuidas on sedalaadi vited igustatud, millistele argumentidele nad toetuvad. Platoni poliitilist petust on tavaks nimetada petuseks ideaalsest polis`est, ja seda selles thenduses, et siin on eelkige ksitluse all idee-prane polis ja mitte niivrd meeleliselt tajutavas maailmas faktiliselt eksisteerivad polis`ed
midagi sellist, mis on vastuolus tema hoiakutega. Kui inimene käitub vastupidiselt oma veendumustele, elab inimene läbi dissonantsi, psüühilise pinge. Üheks dissonantsi vähendamise mooduseks on oma esialgse seisukoha muutmine, selle suurem või väiksem sobitamine tehtud teole. Kuna psüühiline surve on võrdeline dissonantsi tugevusega, toimub kõige suurem arvamuse ja suhtumise muutus kõige väiksema välise surve olukorras. Dissonantsi uurimise kolmandaks paradigmaks on jupingutuste igustamise fenomen. Kui inimesed teevad hulgaliselt jupingutusi (kannatavad tugevat valu, annavad välja suure hulga raha), et oma eesmärki saavutada, siis nad on motiveeritud selleks, et uskuda, et nende eesmärk on väga oluline ja jupingutusi vääriv. Neljandaks paradigmaks, mida disoonantsiteoorias on uuritud, on selektiivse eksponeerimise fenomen. Inimesed otsivad aktiivselt infot, mis on koosklas nende hoiakute, uskumuste ja eelneva käitumisega, kusjuures
annaabi.ee 
