armastaks teda. Tegelikult tal oligi üks silmarõõm Laurits, kellega nad olid juba päris pikka aega tuttavad, kuid mees sõitis Oslosse tööle terveks aastaks ning samuti jättis Heleni siia. Nad küll helistasid teineteisele, kuid see polnud see, mida Helen tahtis. Naine käis vahepeal Saksamaal, konverentsil. See tuli talle kasuks, sest ta tahtis olla teistest eemal. Seal konverentsil kohtus ta oma vana kolleegiga Moskvast Igoriga, kes oli ülimalt hoolitsev ja just selline nagu Helenil oleks vaja. Kuid ei, Helen mõtles ikka Lauritsale. Tagasi Eestisse sõites mõtles ta, et võiks Lauritsaga kokku saada kusagil, et mees tuleks vastu vms, kas või korraks, kuid mees ei näinud sellel mõtet olevat. Koju tulles oli naine värskem kui sealt minnes. Teda ootasid kolm last Sander, Saara ja Sandra ning ka ema Maria. Jõulud möödusid rahulikult.
Umbes kaheksa aastaselt hakkas Severjanin luuletama. Unustamatu mulje jättis temale Põhja- Venemaa Suda jõgi ja Andola. Nende kohtade mälestuseks valis luuletaja endale pseudonüümi Igor Severjanin. Side Eestimaa ja Lotarevide perekonna vahel pärineb eelmise sajandi seitsmekümnendatest. Tulevase luuletaja isa Vassili Lotarev , tema vend Mihhail ja õde Elisaveta õppisid Revali ( Tallinna) internaatkoolis. Luuletaja ema, Natalja Lotareva veetis koos Igoriga suved Eesti suurepärasel kuurordil Gungerburg. Esimest korda külastas luuletaja Toila mereranda, mis asus Estlandi provintsis kirdeosas 1912. aastal. 1921 aasta novembris suri Toilas luuletaja ema. Sealsamas Toilas kohtus Severjanin oma tulevase abikaasaga. Tollel õhtul, puusepa tütar Felissa Kruut esines Eesti luuletaja Fridebert Tuglase luuletusega ,, Meri": Ju lapsena ihkasin merd ääretult mina. Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju ja lainetel liuguvat viirese varju