Wikmani poiste surematust. Või äkki ikkagi on? Õnnis õ-täht keerab ju iga välismaise keeleõppija igatpidi sõlme, uuendab tema keelt ja treenib lihaseid. Täpselt nii kandub ajas pidevalt edasi Voldemar Panso suur teatriime, uuendus, kui nii võib öelda Lavakool, see Püha Teatrigraal. Traditsioonidega on veidi teisiti. Me jookseme marti, sööme jõuludel verivorsti ning pistame jaanipäeval tule otsa suurele lõkkele. Saksadele õite paganlikud tundunud toimetused on nii igiomaseks saanud, et aastavahetust hapukapsata vastu võtta oleks kui ujuda veeta meres. Nobeli majanduspreemia laureaat Friedrich Hayek küsis ühes oma kirjutises: ,,Miks kanduvad traditsioonid põlvkonnalt põlvkonnale üle, olgugi et neile enamasti vastu punnitakse, olgugi et nende mõju ei osata hinnata?" Ja vastas ise: ,,Need inimrühmad, kes traditsioonidest kinni peavad, jäävad lihtsalt ellu ja nende arvukus suureneb." Pisikesi
Sahtouris toob välja: „Me saame – ja peame – saavutama piisavalt laia mõtlemisvõime, et näha end osana palju suuremast süsteemist, või olemisest, ja õppima käituma vastavalt.” „Me oleme näinud, et ükski liik ei saa areneda eraldi oma koos-arengust kõigi teiste liikidega – st, et kõik on mänginud oma rolli ka meie arengus. Me ei oleks saanud iseenesest areneda.” (Sahtouris, E, 1999, 178, 180). Sellest tulenevalt võib väita, et looduse igiomaseks ja läbivaks protsessiks on koostöö. Tänu koostööle saavad toimuda paljud looduslikud protsessid. Looduslikke protsesse jälgendavalt on kujunenud ka inimkogukonnad läbi ajaloo. Kuivõrd muutunud on Maakera kliima, maailmamajanduses toimuvad suured ümberkorraldused, tegeleme pidevalt suurte jäätme- ning keskkonnaprobleemidega, on vaja muuta seda informatsiooni, mida lapsed saavad läbi hariduse Maakera kui terviku kohta. „Eestis tekkis 2008
annaabi.ee 
