veega - 14 õõnsat kuubikujulist kasti - Igaüks küljepikkusega 1 m. Kastid püüavad pinnale tõusta. Vees asub korraga ainult 6 kasti. Ülespoole tõstev jõud on 6 tonni. - Allapoole tirib kaste nende endi raskus. Väljuvad ülalt - 20 m kõrgune veesammas rõhub kaste jõuga 20 tf. - Üleslüke on kõigest 6 tf. Sukelduvad alt. Igiliikurite ponnistamine viis füüsika põhiseaduste sõnastamiseni. Hermann von Helmholz - energia jäävuse seadus Video erinevatest igiliikurite ideedest: http://www.youtube.com/watch?v=Bq0P6XDKrnY&feature=related Kasutatud materjal: http://et.wikipedia.org/wiki/Igiliikur Jakov Perelman "Huvitav füüsika" http://www.epl.ee/?artikkel=284459
Kell töötab aastaid, aastakümneid, sajandeid, seni kuni kestab raadiumi kiirgamine. Kahjuks ei saa seda praktikas kasutada. Jõumasina võimsus on nii tühine, et selle arvel ei saa panna tööle ühtki mehhanismi. Et saavutada veidigi arvestatavaid tulemusi, on vaja märksa suuremat raadiumikogust. Kuna aga raadium on äärmiselt kallis ja haruldane element, siis läheks sellised jõumasinad liiga kulukaiks. Magnetiline igiliikur Igiliikurite leiutamise ajaloos pole magnetil olnud sugugi väike osa. Hädaleidurid on püüdnud magnetit igati ära kasutada, et ehitada mehhanismi, mis liiguks iseenesest igavesti. Alljärgnev on üks paljudest taolistest. Tugev magnet A on paigutatud samba otsa Sambale toetub üksteise all kaks kaldrenni M ja N, kusjuures ülemisel rennil M on ülemises otsas väike ava C ning alumine renn N on painutatud. Leidur arutles järgmiselt. Kui ülemisse renni panna punktis B
rohkem ja nende raskus peaks alumise ilusasti-kenasti vasakusse harusse suruma. Kõik hakkavar muidugi lõpuni korduma ja rootor vurinal pöörlema, suured kuulid annaksid ka suure jõu. Tegelikult ilmub siingi staatiline tasakaal ja mingit pöörlemist pole oodata. Veelgi ,,käegakatsutavam" oli pudiust ratas, mis asetses vedelikus ainult ühe küljega. Üleslüke pidi siingi andma püsiva pöörlemise. Paraku i tundnud leidur vedelikus tekkiva siserõhu olemust. Igiliikurite konstruktoreid on apaelunud ka kapillaarnähtus William Congrave oli talendikas mehaanik, koguni mingi lahinguraketi konstruktor. Seekord asetas t arullide liikuvale lõputule lindile jadamisi käsnasid. Tema masinavärk pidi igavesti pöörlema tänu sellele, et vett täis imbunud käsnad pigistatakse teisal tühjaks. Nii nad muutuvat kord raskemaks ja kord kergemaks. Muidugi ei osanud autor märgata, et muutub ainult nende maht, kuid mitte tihedus. Tarku jagub meie päevadeni
Pierre Bouguer (1746). Stevini tähtsaim teaduslik saavutus on kaldpinna mõjuvate jõudude tasakaalu seaduse tõestamine. Siin oli ta elegantselt sõltumatu. Tema valitud tõestuskäik tähistas uue ajastu algust nii teaduses kui tehnikas. Esimest korda lähtus inimene oma arutlustest igiliikumise võimatusest looduses. See tänapäeval algtõena käibiv asjaolu polnud toonases maailmas sugugi üheselt mõistetav. Igiliikurite ehitamise katseid võeti ette veel kaua aega pärast seda, koguni Sadi Carnot' (1796-1832) töödki ei kõigutanud auahneid üritajaid. Sama käsitluse jätkuna tuletas Stevin jõudude liitmise seaduse ning seaduse jõu jagamise kohta ristkomponentideks. Stevin huvitus ka matemaatikast. 1585 võttis ta esimesena kasutusele kümnendmurrud. Stevini mõju teaduse käigule võinuks olla aga palju suurem, kuid sügavtõsise isamaalasena ei tunnistanud ta peale hollandi keele ühtki teist ja laiem
annaabi.ee 
