Kuid Larry kutsub endale külla kaheks inimest, ning nad peavad selle pärast teisse majja kolima, mis on tibukollast värvi, kuna sealne mööbel on lagunenud, siis sõidavad nad uut mööblit ostma, kui kahjuks satuvad nad kogemata kirikusse, kus peavad suudlema pühaku jalgu. Kuigi ema ja Gerald jalgu ei suudelnud, vaid ainult mängisid seda, siis Margo suudles jalgu päriselt, ja soovis, et tal vistrikud ära kaoks. Kuid kahjuks sai ta sealt nakkuse gripi. Kui ta voodis igavles, uurisid Roger ja Gerry igasuguseid loomi, kes nende aias elasid. Eriti jäid Geraldile silma kilpkonnad, kes tema kodu lähedal elasid, ta jälgis nende pulmasid ning pojade munadest välja koorumist. Loomulikult võttis ta ka ühe muna endale kollektsiooni. Samal ajal aga, täitis nende maja Larry sõprade otsatu vool. Kuna Gerald jäi oma õpetajast ilma, siis saadeti ta linna prantuse keelt õppima. Suve hakul aga tuli talle õpetajaks Peter, kes oli just ülikooli lõpetanud
Kuid Larry kutsub endale külla kaheks inimest, ning nad peavad selle pärast teisse majja kolima, mis on tibukollast värvi, kuna sealne mööbel on lagunenud, siis sõidavad nad uut mööblit ostma, kui kahjuks satuvad nad kogemata kirikusse, kus peavad suudlema pühaku jalgu. Kuigi ema ja Gerald jalgu ei suudelnud, vaid ainult mängisid seda, siis Margo suudles jalgu päriselt, ja soovis, et tal vistrikud ära kaoks. Kuid kahjuks sai ta sealt nakkuse gripi. Kui ta voodis igavles, uurisid Roger ja Gerry igasuguseid loomi, kes nende aias elasid. Eriti jäid Geraldile silma kilpkonnad, kes tema kodu lähedal elasid, ta jälgis nende pulmasid ning pojade munadest välja koorumist. Loomulikult võttis ta ka ühe muna endale kollektsiooni. Samal ajal aga, täitis nende maja Larry sõprade otsatu vool. Kuna Gerald jäi oma õpetajast ilma, siis saadeti ta linna prantuse keelt õppima. Suve hakul aga tuli talle õpetajaks Peter, kes oli just ülikooli lõpetanud
peaaegu võimatu. Kroonule ei saand ta hea laps olla, kroonu oli nii vastik ja võõras. Kodus aga ja lähemate tuttavate ringis tuli ikka ja jälle välja, et ma oli teinud midagi valesti, et ei olnd hea laps. Teda ei koheldud julmalt ega karistatud väga karmilt, kuid ka ei kiidetud. Teda saadeti kooli kuueaastaselt. Üks põhjus oli see, et tal ei olnud kodus midagi teha. Ta oli kõik raamatud mitu korda läbi lugenud ja igavles. Ta käis teistele peale, et nad midagi huvitavat teeksid või räägiksid. Ei osand nemadki teda lõbustada ja talle tegevust leida. Sõpru oli tal vähe ja nendegagi ei olnud alati huvitav olla olid ju nad kõigepealt lihtsalt tema vanemate sõprade lapsed, kellega tal ei pruukinud palju ühist ollagi. Päris omad sõbrad, huvi ja mõttekaaslased leidis alles ülikoolipõlves. See, et ta teiste lastega eriti palju ei suhelnud, tegi emale muret ja küllap
poole kord heatahtlikus, kord nõudvas vormis ja palu-des neid säilitada kõrge kogu väärikust. See kõik ajas ainult naerma. Mõne nädala möödudes sattusin ma jälle Riigipäeva istungile. Pilt oli teine, täiesti äratundmatu. Saal oli täiesti tühi. Allpool magati. Väike hulk saadikuist istus oma kohtadel ja haigutas üksteisele näkku. Üks neist "esines" tribüünil. Esi-mehe kohal istus üks Riigipäeva viitsepresidentidest ja igavles silmnähtavalt. Mind haarasid esimesed kahtlused. Kui mul oli aega, hakkasin ma üha sagedamini käima Riigipäeva istungitel ja jälgisin vaikselt kõike seal toimuvat. Ma süvenesin kõnedesse, kuivõrd neid üldse oli võimalik mõista, õppisin tundma enam või vähem intelligentseid "valitud" rahvaste esindajate nägusid, kes moodustasid selle kahetsusväärse riigi ja kujundasin endale aegamööda oma isiklikud järeldused.
annaabi.ee 
