Sellist metafoorset, mütoloogilistest vihjetest tulvil luulestiili hakati nimetama kultismiks ja tema enda järgi gongorismiks. Eriti kuulsad on tema poeemid, tuntuim neist ,,Üksindused", mille ta kirjutas silva vormis. Poeemi süzeeks on tundmatule rannale paisatud noor merehädaline, sellest olulisemaks saab aga Andaluusia looduse kirjeldamine. Igapäevane ja ,,madal" põimub tihedalt mütoloogiliste vihjetega. Gongora eesmärgiks näib olevat metafooride kaudu igavikustada ja poetiseerida kaduvaid hetki nii looduse ilus kui igapäevases, n-ö tavalises inimelus. Kogu poeem on kirjutatud eleegilis-lüürilises laadis. Gongora stiili võõristati kaua, kuni see sai eeskujuks luule ,,1927. aasta põlvkonnale", eesotsas Garcia Lorcaga. 17. saj luules olid lähedased veel manerism (renes ja baroki vaheline stiil), marinism (itaalia luuletaja Marino järgi, tundeline ja sensuaalne stiil) ja pretsioosne kirjandus (aristokraatlik salongikirjandus 17
Paratamatult irooniline varjund, eriline mõttetihe keskkond. Armastajad – sirkli kaks haru. Suur osa varajast luulet varjamatult satiiriline. Gongora: Eelistas maisest kärast eemale tõmbunud elu. Luule sai kuulsaks oma kujundirikkuse ja keerulise, hämara väljenduse poolest. Tema algatatud metafoorset, mütoloogilistest vihjetest tulvil luulestiili hakati nimetama kultismiks. Peen viimistlus. Taotluseks näib olevat metafooride kaudu igavikustada ja poetiseerida kaduvaid hetki nii looduse ilus kui ka tavalises igapäevaelus. Gongora, Quevedo eluajal sõnasõjas, erinesid nii maailmavaatelt kui ka loomemeetodilt. Quevedo: kritiseeris Gongora luule udusust, sai varakult kuulsaks satiirikuna. Fantastiliste + grotesksete kujunditega proosasatiirid, kelmiromaan tegid kuulsaks, kuid oli ka oma ajastu suur luuletaja. Kirglik kaasaelamine kaasaja sündmustele, sügav mure kodumaa allakäigu pärast