(1. Moos. 2:7). Jumala hingeõhk hoiab hinge ja keha koos ning inimesed ja loomad elus ja seesama hing on olemas ka loomadel, mitte ainult inimestel. Kui see hing surma läbi Looja juurde naaseb, lõpeb Vana Testamendi järgi ka elu. ,,Sa koristad ära oma hingeõhu, nad heidavad hinge ning pöörduvad tagasi põrmu" (Laulud 104:29). Vana Testamendi mõtlemises rõhutatakse inimese kaduvust ja tema elu lühidust võrreldes Jumala igavikulisusega: ,,Inimese elupäevad on nagu rohi, kui tuul temast üle käib, ei ole teda. Aga Jehoova heldus on igavesest igavesti" (Laulud 103:15-17). Vanas Testamendis rõhutatakse, et hing, kes pattu teeb, peab surema. Surm ei ole mitte ainult kehast lahkumine, vaid elu lõpp keha muutub maa põrmuks, eluhing naaseb Looja juurde. Kui esimene inimestepaar paradiisist välja aeti, et nad elupuu vilja süüa ei saaks, ei olnud neil enam võimalik surematu olla
sisse seatud kindlad peatuspaigad. Vankreid võis olla mitukümmend tükki. Mängiti ka teist tüüpi lavadel, alati domineeris rongkäigu põhimõte. Keskajal armastati protsessioone pühade andidega. Protsessioon võis sujuvalt üle minna müsteeriumiks. Igasugune protsessioon on liikumine. Kirik suhtus liikumisse ettevaatusega. Kirik püüdles rohkem staatilisuse poole. Kaootiline liikumine välistatud, kõik hoolikalt läbi mõeldud, misantseenid põhjalikult paika pandud. Liikumatus seotud igavikulisusega, liikumine aga ajalisusega. Liikumine on ajamõõt. Toimus liikumine igavikuliselt ajalisele. Diagüüriates kuradikeste teema, olid pool-liturgilised tekstid. Deemonite rollid olid alati professionaalide värk. Profid oskasid seda, mida tavalised inimesed ei osanud. Karnevali juurde kuulub alati maskeering näo tahmamine, veinisadet kasutati värvina, selle juurde käisid pahempidi keeratud rõivad. Kõige tüüpilisem aeg oli jõuluaegne aeg.
annaabi.ee 
