Tegelikud inimsuhted ja kogetavad kriisid ühelt poolt ning kõikne igavikuline vabadus teiselt poolt. Ning inimene peab kandma neid mõlemaid korraga oma hinges. See dualism loob siseheitluse, igatsuse sirutuda tõe ja absoluutse poole, ent samas siinolemise ja argisega seotuse tunnetamise. Vaid teatud juhtudel suudetakse sisimas samastuda igaviku tõega, olla armastav, isetu ja õiglane toimuva suhtes. See ei teostu mitte soovis muuta maailma vaid igavikulisele tõele kuuletumise ja selle teostamise kaudu. (allikas: http://tnk.tartu.ee/0usulise.html Autor: Tõnu Lehtsaar, 2001) Eelöeldust nähtub, et usulisel kriisil on mitmeid erinevaid tähendusi. Nii loomingulise protsessi osana, pöördumiseelse etapina kui ka usulise arengu tingimusena on kriisil oma roll. Nii nagu iga probleem ja konflikt, nii võib ka usuline kriis lahenduda negatiivselt või positiivselt. Esimesel
hinnalisi materjale. Kunsti peeti kõrgemaks kui kulda ja kalliskivi, aga kõige kõrgemal oli siiski tellija. 12. saj kunstnik võis olla väga suure lugemusega inimene. 14. saj tõsteti kunstnik aadliseisusesse, sellest on küll vähe andmeid. 13 3. Keskaja inimese maailmapilt Keskaja inimese mõttemaailma peamiseks mõjutajaks oli kristlus. Et ajalikku elu tajuti ettevalmistusena surmajärgsele ja igavikulisele, oli kõik maine ja lihalik tühine. Kiriku õpetus ja sakramendid saatsid indiviidi sünnist surmani. Katoliku kirik oli seega feodaalse hierarhia kõrval keskaja ühiskonna teiseks suureks tugisambaks. Kõrgkeskaja paavstide arvates oli vaimulik võim ilmalikust ülimuslikum, sellega mittenõustujaid ähvardas kirikuvande alla panek. Kirikuvande alla panid teineteist 1054. aastal ka Rooma paavst ning Konstantinoopoli patriarh
annaabi.ee 
