läbinägelikkus mulle meeldis. Tema oli see, kes teadis, et mida külvad, seda lõikad. Kui külvad pilget ja põlgust ning oled oma arvates väga tark, siis lõpetad sellena, kelle üle naerdakse. Horace oli minu arvates väga lihtsameelne ja usaldav, ta rääkis kõik oma plaanid välja ning tema ettevaatmatuse tõttu oleks võinud lugu ju ka tema ja Agnési jaoks hoopis kurvema pöörde võtta. Agnésist oli mul kahju. Jäi mulje, et tema tahtmistel ja igatsustel polnud mingit tähtsust, vaid teda kasvatati spetsiaalse eesmärgiga, kellelgi kuulekaks naiseks. See raamat tuletas meelde, milline oli sageli tolles ühiskonnas naiste olukord. Neid pandi mehele vastavalt vanemate või hooldajate soovile ja neil endil polnudki mingit õigust oma saatuse üle otsustada. Igal juhul pani see komöödia mõtlema vägagi tõsiste asjade peale ning nautisin seda raamatut väga
Sürrealistlik kunst heidutab meie otsekogemust elust, serveerimaks nt. teetasse, kus lusikas sulab või Dali taskukellad, mis laual vedeledes hakkavad üle ääre nõrguma. Sürrealism see on mäss ja heitlus. Sürrealistid ei tunnista dadaistide kaotusse suubumist, anarhia asemel püüavad nad luua positiivset. Nad loodavad avastada uut, nn. Ülireaalsust, kus ime on tõepoolest imeline, kus soovidel ja igatsustel ei ole takistusi, kus on võimalik saavutada inimese hinge ja vaimu kooskõla. Nad keskenduvad alateadvusele. Et alateadvuseni jõuda, seda vabastada, selleks kasutavad nad alkoholi, narkootikume, hüpnoosi. Kasutati nn. Automatismi meetodit, mida alateadvus ette tõi, seda käsi paberile kanids. Nt.varvastega kingad, rindadega kleit, klaviatuuril on Lenini pead. 3. Futurism Tekkis Itaalias. Eitas kogu varasemat kultuuri
Ta sündis 18. (30.) aprillil 1864 vaese kandimehe pojana Riidmal, kus ta esimeseks eluasemeks oli poolpime rehetare. Tulevane kirjanik oli alles paariaastane, kui ta isa sai Rupsi külasse Oja talu rentnikuks. Sellest muldpõrandaga ja korstnata talumajast, mille ümbrus pakkus vähe looduslikku ilu, lähtusid Liivi varaseimad lapsepõlvemälestused. Juba lapsena armastas Liiv üksindust. Eriti õnnelikuna tundis Liiv end karjapõlves, millal ta igatsustel ja rõõmudel polnud piire. Ta unistas karjapoisina olematuist kuningriikidest ja metsakohinas kuulis ta vaimude salapärast muusikat. Kolm talve õppis Liiv Naelavere külakoolis, kus ta osutus hoolsaks ja eeskujulikuks õpilaseks. Koolipõlveski jäi Liiv erakuks. Ta seltsis vähe kaasõpilastega ega võtnud nende vallatustest osa. Hiljem jätkas Liiv õpinguid Kodavere kihelkonnakoolis. Ta jõudis kõigis õppeainetes rahuldavalt edasi, ainult matemaatikas oli ta nõrk, nagu ta
Tema nukrasse argipäeva tõi rõõmu võimalus viibida maalilises koduümbruses. Juba lapsena armastas Liiv üksindust. Tundide kaupa võis ta üksi mängida oja ääres, luusida heinamaal ning metsas ja kuulata lindude laulu. Ta suurimaks unistuseks oli aga Peipsi, mis paistis puude latvade tagant. Unustades kogu ümbruse vaatles Liiv mäeseljandikult Peipsil valendavaid purjeid. Eriti õnnelikuna tundis Liiv end karjapõlves, millal ta igatsustel ja rõõmudel polnud piire. Ta unistas karjapoisina olematuist kuningriikidest ja metsakohinas kuulis ta vaimude salapärast muusikat.Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasugustesse. Tema loodusluules ei ole võltsina tunduvaid kirjeldusi, mis tihti kipuvad sattuma luulesse, kui kirjanik ei suuda loodusele piisavalt lähedal viibida. Juhan Liiv otsekui elas looduses: kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste
annaabi.ee 
