See on näide üldisest erinevast arvamusest ja nägemusest, kuidas seda ei mõisteta. Liikumisvõimeline ja terve inimene tavaliselt ei näe ega tunneta enda ümber pisiasju, mis on haigele väärtuslikumad kui miski muu maailmas. Samamoodi suhtutakse seisukohtadesse, mis ehk ei ole nii tavalised ja igapäevased, kui ühiskond on harjunud. Neid peetakse valedeks ning imelikeks. ,,Eks ole selles midagi kurbkoomilist? Oleme lõpuks saavutanud selle, mida ammu igatsesime, ja ruttame sellest kohe lahti saama või vähemalt varjama." Kirjeldus esimese habemeajamise kohta, mis tegelikult on vaid esimene samm kogu elu kestval põgenemisteel, mis kunagi ei vii tagasi sinna, kuhu tahetakse jõuda. Omamoodi armastuse ja vihkamise suhe inimeses. Taolisi tundmusi leidub inimese elus veel mitmeid, näiteks kui midagi väga ihaldatakse ja see siis kätte saadakse, ei tundugi see enam nii ihaldusväärne kui alguses.
Meil oli kaks tundi lennusõitu ja olimegi kohal. Siia jõudsime, siis oli ikka väga masendav. Eesti ilmad ei ole ikka üldse sellised, nagu tahaks, et need oleksid. Tulime lennukist maha ja otsisime enda auto ülesse ja hakkasime kodu poole sõitma. See sõitmine oli küll väsitav. Koju jõudes läksime vanaema juurde, mu väike õde oli terve nädala vanaema hoole all. Teda me kaasa ei võtnud, ta oli veel liiga väike. Kui ta meid nägi oli ta väga rõõmus, meie igatsesime ka väga. Lõpuks jõudsime koju. See oli parim reis, mis meil perega ette võetud. Kunagi tahaks Hispaaniasse tagasi minna. 16 KOKKUVÕTE Meile kõigile meeldis see reis väga. Nägime ilusaid vaatamisväärsusi: Barcelona vanalinna, losse mägede peal, varemeid, suuri sildu ja kõrgeid pilvelõhkujaid. Mulle meeldisid pikad liivarannad ja suured lained. Mägede otsas olid mustade pullide kujud, kuna
Ungarist kiiruga edasi Slovakkia poole, sest tatarlased, armas Liptovska järv ja järjekordne BussiKaruottide uneaeg ootab! Pealelõunal tankisime oma moonakotte mingis selveris ja laekusime järve äärde õndsalt olesklema. Telgid püsti, asjad sisse ja kodu on olemas! Nüüd oli kogu bussirahvas jälle koos. Meenutati Kanni Kadunud pedaale hea sõnaga ja aeti muud matkajuttu. Riina ostis kirsisigari ja kõik me (peale Ulrika ) proovisime seda kaifida kui põrsad kõrt. Igatsesime ujuma, ent ilm oli jahedavõitu ja mõnekümne meetri ulatuses kattis vett mingi erkroheline vetikakord. Brr! Õhtu saabudes tegime rannale mõnusa lõkke ja ärgitasime kõiki veini- ja lauluringi. Erinevatest gruppidest oli kokku kujunenud punt, kes alati kõige eesrindlikuga kaasa tuli, nõnda ka nüüd- selle asemel et telgis und näha, tuli ju nautida viimaseid kaduvaid tunde sellest suurepärasest rännakust ja seltskonnast! Veinid aina kulusid.. ja laulud kõlasid..
annaabi.ee 
