hulka kirjatarbed. Koos kirjutamaõppimisega pidi laps omandama ka käitumisnormid ja etiketid. 7- 8 aastased poisid alustasid 12-13 aastat kestva klassikalise hariduse omandamist, mis seisnes igapäevases järjekindlas mälutreeningus ja kordamises. Kui mälu oli kehv või tähelepanu kippus hajuma, oli kepp õpetamas. Kogu hiina kasvatus oli suunatud sellele, et maksimaalselt lämmatada inimeses tema loomulik ,,mina". Haritud inimene, mees, pidi ettevalmistuse kaudu saavutama igatise tasakaalu, tundma tseremooniaid, teadma peast Konfutsiuse õpetust, oskama vaielda, filosofeerida, valdama peent väljendusviisi, oskama luuletada, maalida, kalligraafiliselt kirjutada, musitseerida, oskama nautida jõudehetke täiuslikust, valdama võitlusvõtteid ning relvakasutust. Arvati, et seksuaalsuhted toidavad ja tervendavad ning sellega tegelemine kiideti igati heaks. Prostitutsioon oli Hiinas iidsest ajast tavaline, sest ühiskond vajas tervendamist. Kurtisaane kasutati
Kõikjal Hiinas kehtib ringkäendus ja vastutus naabrite, sugulaste ja pereliikmete tegevuse ees. Haridust ja õpetust väärtustatakse kõrgeimalt, isegi rohkem kui rikkust. Kirjaoskus on rituaalne ja Hieroglüüfe peetakse aukartust äratavaks. Laste kasvatamine Hiina kultuuri ruumis on karm, pikaajaline ja vaevaline. Kesksel kohal on Konfutsius ja tema õpetuste kummardamine, mälutreening ja kepidistsipliin. Haritud inimene ehk mees peab ettevalmistava kasvatuse kaudu saavutama igatise tasakaalu ehk ying-yang'i, mille raames tundma tseremooniaid, teadma peast Konfutsiuse õpetusi, oskama vaielda, filosofeerida, valdama peent väljendusviisi, oskama luuletada, maalida, kalligraafiliselt kirjutada, musitseerida, oskama nautida jõudehetke täiuslikust ning samuti valdama võitluskunsti ja relvakasutamist. Hiinlast kasvatab ja distsiplineerib eriti linnakeskkond oma tiheda asustuse ja samaaegu range seisusliku etiketiga, ülikute piduliku liikumise ja tänavateatriga,