ikka konkreetsele isikule. Üksikutel juhtudel võib omandi tõendamine olla üpriski keeruline. Omandi kuuluvust tõendavad: ostu-müügileping, vastav kanne riiklikus registris, testament, ostukviitung jne. Valdust sai Roomas kaitsta ainult interdiktidega, valduse kaitse hagisid ei tuntud. Kui isik valdas asja ususe (usust tunneme abieluõigusest ning faktiliselt tähendab see võimu, mis on kõikide igatavate asjade puhul) alusel ja igamise tähtaeg oli lõppenud, muutus ta täieõiguslikuks omanikuks ning siis oli võimalik tema õigusi kaitsta omandiõiguslike hagidega. Kaks peamist valduse kaitse interdikti oli interdictum uti possidetis maatükkide ja hoonete valduse kaitseks ja interdictum utrubi vallasasjade valduse kaitseks.66 Põhiseaduse § 32 kaitseb ainult sellist omandit, mis on saadud seaduspärasel teel.
Valduse olulisteks elementideks, mis on ühtlasi valduse omandamise aluseks, on animus possidendi ehk nö valduse hing, valduse olemus ja corpus possidendi ehk valduse loomine lähisuhte tekitamisega asja. Tõenäoliselt tekkis Rooma valdus kahest erinevast alusest, mis mõjutasid ka klassikalise ajastu juriste. Nimelt lõid nad selle alusel kaks erinevat valduse liiki: 1) kõigepealt usus’est, mida tunnete abieluõigusest. Sisuliselt tähendab see faktilist võimu, mis on olemas kõigi igatavate asjade üle. Igatavate asjade all on mõeldud asju, mis saavad olla meie eraomandis (res in nostro patrimonio), ka pärandit ning isegi vabu inimesi – näiteks naist. Selline usus’e valdus on aluseks tsiviilõiguslikule igatavale valdusele (possessio civilis ehk possessio ex iusta causa). 2) Sõna possessio ise on tõenäoliselt tulnud maavaldusest, millel keegi nö istub (sedere – ld.k istuma). Võib oletada, et algselt oli maa hõimude (gentes) nö
annaabi.ee 
