Ehitati endale ka keskaegsid piinapinke. Kõik seda, et näidata jumalale, et nad väärivad tema juurde saamist. Kindlasti pidid kõik askeedid olema alandlikud ja alla surutud, selleks otsiti erinevaid võimalusi. Taheti näidata, et nemad on vähem väärtuslikumad, kui teised inimesed. Tehti selliseid töid mida teised heameelega ei teinud, näiteks käimlate koristamine. Nad lausa igatsesid kannatusi, häbi ja teotust. Nad olid nõus enda peale võtma igasugusid süüdistusi vaid selle nimel, et alanudus oleks suurem. Mängiti ka narri, et teised inimesed nende üle naeraksid. Nad olid õnnelikud, kui neil õnnestus inimeste viha enda peale saada. Oluline osa askeetide elus oli ka mediteerimine. Seda tehti selleks, et jumalale hingeliselt lähemal olla. Kardeti ka viimset kohtupäeva, kuna arvati et nad on oma elus siiski suutnud midagi valesti teha, ja viimasel kohtupäeval jumal karistab neid, selle pärast isegi
St. süüdi pole keegi või on kõik. Keegi ei tohi olla kellegi kohtunik. Igaüks on ainult oma venna vend. Inimesed häbenevad iseendi armastust, sest nad peavad alandlikust nõrkuseks ega aimagi, et see on inimkonna kõige kohutavam relv. Kes tahab sellisesse ühiskonda astuda, peab astuma üle kõikidest piiridest. Nad peavad olema kogenud kõiki nilbusi, olema iseendas kaugel ja iseenda kõrval. Loodus armastab vaid neid, kes uue korra nimel seda korda rikuvad. Igasugusid piire rikutakse armastusest. Armastus ei ole õnneseisund ega tasakaal, vaid kõrgenenud sisemine konflikt seega kannatusseisund. Nad ei taha armastada samal määral, nagu neid armastatakse. Igaüks tahab neist armastada ja olla samaaegu olla ohver. See, kes rohkem annab; see, kes vähem vastu saab; selles peitub armastuse võlu. Armastus ise muutub selles ägamiseks, piinaks, võitluseks. Nad tahavad, et nende üle naerdakse, et neid põlatakse,
annaabi.ee 
