on eksternalistlik. Semiootiline vabadus Semiootilist vabadust kirjeldatakse kui organismi tõlgendusruumi. Hoffmeyer kirjutab, et biosemiootika peamine uurimisvaldkond jääb suurima ja väikseima semiootilise vabaduse vahele. Suurima semiootilise vabadusega on inimene oma kompleksse kommunikatsiooniga ning väikseim näiteks bakter. Hoffmeyer seletab, et evolutsiooni käigus on tavaks liikuda organismidel suurema semiotilise vabaduse suunas, kuid peab tõdema, et "(...) meil puudub igasgune empiiriline tõestus, mis toetaks teooriat, et keeruus oleks evolutsiooni käigus suurenenud (McShea 1991) Semeetiline interaktsioon Semeetiline interaktsioon on kommunikatsiooniakt, milles tõlgendaja dekodeerib mingi liigi või isendi korduvat käitumist ning teeb selle põhjal järeldusi. Info saaja ja saatja ei pea olema samast liigist. Hoffmeyer seletab mõistet näidetega, mis hõlmavad eelkõige kommunikatsiooni erievate liikide vahel.
/Näiteks Poiss magab/ Sihitis() ehk objekt verbist sõltuv nimisõna, mis väljendab objekti, millele tegevus on suunatud. /Näiteks Mees parandas autot/ Öeldistäide( ) ehk predikatiiv verbist olema sõltuv käändsõna, mis näitab, kes, mis või missugune on alusega tähistatu./Näiteks Laps(ed) on haige(d)/ Määrus () ehk adverbiaal on igasgune verbi laiend, mis pole sihitis ega öeldistäide, samuti mis igasugune omadus- või määrsõna laiend. /Näiteks Ta hilines, sest auto läks katki/ Täiend () ehk atribuut see on nimisõna laiend /Näiteks Pikk inimene/ 5. Semantilised rollid. a. Käändekategooria peamine funktsioon on eristada lauses grammaatilisi funktsioone, või laiemalt, lause moodustajate semantilisi rolle:
Peamine eesmärk sõdimisel oli ühildada Iraagi juhte. Ameeriklased võitlesid ja surid kuumuses, et anda Iraagi juhtidele võimalust, kuid seda nad ei kasuta. Nad liikusid üha sügavamale probleemidesse tagasi. Lahendus oli puhtalt poliitiline, mitte sõjaline, kuid kahjuks seda ei mõistetud. Mõndades piirkondades oli saavutatud ajutine rahu, kuid arreteerida ju ameeriklased ei saanud, seda said teha vaid Iraaklased, kuid kuna puudus igasgune kontroll, siis seda ei tehtud. Oluline oli märku anda Iraaklastele, et USA kavatseb lõpetada ning vägede väljatoomine on selleks ainuõige viis. USA sõjaväe ja välispoliitika ei saanud olla enam kauem Iraagi valitsuse pantvang. Teiseks sammuks oleks värske lähenemine Iraagiga leppimise suunas. Senini olid Ameerika diplomaadid koos valitsusega teinud valesid otsuseid. Nad ei olnud toonud liitlasi mängu, keelduti rääkimast inimestega, kes neile ei meeldi, on läbikukutud leidmaks