Kolmas küsimustering sketikute juures on juba eetilsist laadi. Nii nagu esemete tõeline olemus osutub tunnetamatuks, nii ei tea me ka midagi selle kohta, mis tõeliselt on hea ja mis mitte. Juba Pyrrhon olla väitnud : ,, Kui oleks midagi, mis isenesest oleks hea või paha, siis peaks see olema seda kõigile, nii nagu lumi on kõigile külm. Ei ole olemas head ning paha, mis seda oleks kõigile järelikult pole ka midagi ieenesest head ega paha". Teistest antiikaja skeptikutest on tähtsaimad Platoni akadeemia filosoofid Arkesilaos, kes oligi skeptilise mõttesuuna esimeseks harrastajaks, ja Karneades ning nn. hilise skeptitsismi esindajad Ainesidemos, Agrippa ja Sextus Empiricus. Viimane on kirjutanud filosoofia koolkindadest nii: "...Ühed räägivad, et nad on tõe leidnud, teised arvavad, et tõde on võimatu leida, kolmandad otsivad teda. Neid, kes kujutavad ette, et nad on tõe leidnud,
Seega ühiskond ise teostas oma käitumsega pealiku võimu. Ei vajatud sellele mingit suundi. Puudusid tol ajal ka ühiskonnale pealesurutavad käitumisreeglid. Sugukona käitumist reguleeriti tavaga. Tava oli välja kujunenud eelneavte põlvkondade sots. kogemuse alusel. Seega on tava selline käitumisreegel, mille täitmine on kujunenud harjumuseks, pika ja korduva kasutamise tõttu.Tava õigust ei arutata.Tava o nnagu üldkohustuslik. Tema täpne täitmine , tava järgmine on ieenesest mõistetav. See on tema positiivne iseloomu moment. Riigi tekkimine toimub siis , kui ühiskond eraldus teatud isikute ringiks ,kes hakkasid teostama avalikku võimu. Avaliku võimu hakati teostama territoriaalsel põhimõttel. Võimu kandjana ja selle objektina oli tekkinud hoopiski uus inimkooslus, oli tekkinud rahvas. Võimu iseloomustab riiku lihtsustatud kolme tunnuse kaudu: 1)avalik võim 2)territoorium 3)rahvas
annaabi.ee 
