avaldada. Seejuures peavad tema nägemisorganid olema terved. Niisugustele lastele on erilist õpetuseandmist tarvis, mis oleks korraldatud nende võimete kohaselt. Esimesed katsed sellel alal tehti Halle linnas Saksamaal 1859. a., kus säärastele lastele avati abiklass. 1905. a. oli Saksamaal juba 660 abiklassi. Saksamaa eeskujul levis abikoolide mõte igale poole. Totrad lapsed Kolmas ja kõige raskem aste anormaalseist lastest on totrus ehk idiotia. Totrat tunneb iga võhik. Binet ja Simon ütlevad, et iga laps, kes ei suuda sõnadeta väljendada oma mõtteid ega aru saada teiste sõnadest- kui temal seejuures kuulmis- ja rääkimiselundid on terved- tuleb lugeda totrate hulka, sest normaalne laps saab sõnadest aru ja räägib juba kahe aasta vanuselt. Totruse põhjusi on palju. Ta võib saadud olla emaihus või pärast sündimist. Enamasti on siin ikka süüdi mõned arenemise ikaldused. Vahel on sisenõrede häired
Eraldas varjupaikades ,,sikud lammastest", aheldas haiged lahti jne. Tunnistas, et ajus vaimuhaigetel patoloogiaid pole leitud, seega tegemist pigem moraali ja distsipliini küsimustega. Pinel tegeles patsientidega isiklikult, püüdes nende ,,moraalset" palet mõista ja taastada (viimases aidanuks humoraalteooria vaimus ka ,,loodus", aga ka hariv ja nesesessesüüvimist eldav vestlus arstiga). Pinel jaotas psüühilised haiged nelja liiki: melancholia, mania, dementia ja idiotia. Pineli õpilane Jean-Etienne Esquirol (1772-1840) lõi haigetele nö farmi, kus need said tööd teha ja inimeste elus (justkui) osaleda. Kujunes psühhiaatria õpetamine ülikoolides. Tekkisid kateedrid, õppetoolid jne (Tartu ülikoolis loodi iseseisev psühhiaatria õppetool 1880. aastal). Lähtuvalt "humanismipendli" positiivsesse äärmusse minekust, oli periood, mil üliõpilased pidid oma ainet õppima ilma
annaabi.ee 
