Eesti tööjõudu. Reisides Kanadasse on lennujaamas ebasoovitavate riikide nimekiri, kuhu kuulub ka Eesti. Ka Õhtulehe kaante vahelt leiab üpris ebameeldivaid artikleid eesti kohta, mille autoriks on Sami Lotila, kes on saanud oma harisuse Tartu Ülikoolist, kuid austus Eesti vastu puudub täielikult. Sami on oma paljudes artiklites kirjutanud, et Tallinn on üks sünge ja nukker külake ja kõigele lisaks veel ka surmapealinn. Eestit iseloomustaks ta kui vaest, tõbist, idiootset ja hullu kohta. Mõne tema väitega olen ma siiski nõus. Eesti Vabariik ei toeta piisavalt vaeseid või haigeid. Samas on palju riike, kellele on Eesti veidi parema mulje jätnud. Eesti on oma mainet tõstnud kui modernse ja eduka Interneti-riigina. Eesti langes see aasta seitsme koha võrra ja on nüüd 25. kohal maailmas. See on siiski hea, sest Eesti on peajagu üle teistest uutest Euroopa Liidu liikmesriikidest. Võrdulusena toon Läti, mis on alles 51. kohal. Ka
karvu, Tema liha peab olema elav, ja Tal ei tohi olla seksuaalorganit. Ükski lihas ei tohi häirida Tema kehajoonte sujuvust, ehkki Ta võib olla valutegevalt peenike või soe kiisukese-tüüp. Tema ilme ei tohi vihjata mingilegi huumorimeelele, uudishimule või intellektile, kuigi see võib avaldada absurdsel määral kõrkust või hõõguvat iha - kergelt langetatud laugude ja paokil suuga (stereotüübi jaoks võrdub iha irratsionaalse alistumisega) või, enamasti elavust ja idiootset õnnelikkust. Nähes, et maailm riisub end selle olevuse kasuks paljaks, peab Ta olema õnnelik - terve struktuur lendaks uperkuuti, kui Ta ei oleks õnnelik. Nii et naise lõputult naeratava imidz on kleebitud igale mõeldavale pinnale. Õunakook kutsub esile õndsalikkuse voolu, pesumasin põhjustab kärarikast lõbusust, odav shokolaadikarp toob kaasa sulavrõõmsa tänulikkuse, kokapudel on sõnulseletamatu õnne allikas, isegi uut plaastrit tervitab rahuloluümin
annaabi.ee 
