tegelikult on. Kui kaotame oma lähedas, hakkame rääkima kui tähtis ta oli ning kui palju me temast hoolisime. Nii kaua, kui inimene on elus me solvume üksteise peale, nõmetseme, tigetseme ja tülitseme, kuida harva ütleme ja näitame välja, et hoolime tegelikult inimesest. See on ju naeruväärne, kui mõtlema hakata. Kui keegi kellegile ütleb, et hoolib, siis vaadatakse ütlejat nagu imelikku ning mõeldakse: ,,Mis tal nüüd hakkas?". See on haige. Idiootne. Ajuvaba. Keegi meist ei ela igavesti, varem või hiljem lahkub keegi. Me ei tea milla kellegagi midagi juhtub ja õnnele ei tasu loota: ,,Ehk minu lähedastega midagi ei juhtu.". Päevast-päeva kuuleb uudistest õnnetustest, kus inimesed hukuvad kellegi hoolimatuse läbi. Hoolimatus on kasvõi see, kui inimene istub autorooli purjus peaga, teades, et seab ohtu nii enda, kui ka kaasliiklejate elu. Selleks, et kõik muutuks peab looma tingimused. Ja kuidas seda saavutada? Kindlasti mitte
Mentaalne koolivägivald jätab hinge sügava-sügava haava mida ei paranda ega unusta ka aeg. Konfliktides mõtlematult öeldud kibedad sõnad ei kustu hingest absoluudselt. Seda võib igas ameerika filmis näha, kes muidu ei usu. Loomulikult ei luba ma teil nüüd mõelda, et kuna sõnad teevad rohkem haiget, siis peaksite kõik vaildemise asemel kohe teineteisele käte ja jalgadega kallale minema. See oleks ühest küljest veidralt irooniline ja...noh humoorikas. Ja loomulikult idiootne, täielik lollus. Kui tunnete ennast vihasena, kirjutage kogu sõim paberile, oodake mõned väärtuslikud minutid ja seejärel lugege kogu see sõim endale kõvasti ette. Kuidas tundub? Kas on ilus? Ja mis tunne oleks teil endal, kui keegi teile nii ütleks. See ei ole kellegi suhtes aus. Tolerantsus on praegu edasiviiv jõud. Tegelt keegi meist ei taha, et meile tehtaks seda mida meie teeme teistele. Juhul kui see on negatiivne tegevus. Sellepärast võiksime me
annaabi.ee 
