Jeesus kasutab „Inimese Poega““ alati nagu räägiks ta kellestki teisest, samal ajal on kontekstist mõista, et ta peab silmas iseennast. Siit kerkibki küsimus, et kellele Jeesus „Inimese Pojaga“ ikkagi viitab? Burkett toob välja viis põhilist interpretatsiooni: 1. Jeesus kasutas tiitlit, et viidata iseendale kolmandas isikus 2. Jeesus viitas endale kolmandas isikus, kuid mitte tiitli, vaid aramea keelest tuleneva idioomiga, tiitel oli varakristliku kiriku väärtõlgendus 3. Jeesus ei viidanud mitte endale ainuisikuliselt, vaid endale kui osale grupist või kollektiivsest identiteedist. 4. Jeesus ei viidnaud messiaanliku tiitliga iseendale, vaid kellelegi teisele, kuid kirik omistas tiitli hiljem Jeesusele. 5. Jeesus ei rääkinudki endast kolmandas isikus, vaid kirik rääkis Jeesusest kolmandas isikus ehk Inimese Poja väljend on kiriku hilisem lisandus.11
"piltlikud", "kujukad", "ilmekad" jts., Meenutame kas või eespool toodud absurdseid võrdlusi koeraga: kes on iial näinud koerale sibulat söödetavat? mis väline või seesmine sund peaks tal olema seda üldse ette võtta? kes on iial vaevunud jagama koera julki äärmisteks ja keskmiseks? miks neid peaks olema kokku just kolm? miks on just keskmise julga tekitamine eriti vaevarikas? Isegi kui on tegu lõputu arv kordi kuuldud idioomiga, nt. Tal läks kops üle maksa, pole see ikka üldsegi sama, mis öelda lihtsalt vihastas või kaotas kannatuse: siit pole ikkagi täiesti välja tuuldunud kujutelmad pobinal ja naginal kohti vahetavaist siseorganitest. Koomilise kokkusobimatuse ja vastuolu tajumiseks ei pea meile tingimata anekdoote või naljandeid 4 räägitama. Neid muljeid tekib ka tavaelus igal sammul: keegi on sooja ilmaga liiga paksult riides;
annaabi.ee 
