proosast tugineb kõnekeelsusele ning selle kärpimine võib oluliselt kogu teosele kahju teha. Üldlevinud viis kõnekeelsete väljendite säilitamiseks on nende eksootiliseks tegemine tüpograafia (italics ) kaudu. Teine võimalus ,,autentsuse" saavutamiseks on kõnekeelse sage rõhutamine läbi selle stereotüüpide. Mõlematel on omad puudused ja tõlge toimib üksnes ,,haritud" keeltes. 11. Väljendite ja idioomide hävitamine Proosa on täis piltlikke väljendeid, vanasõnu, kõnekujundeid jne., mis osaliselt pärinevad kõnekeelest. Nende edastamiseks otsitakse paralleele, ent tihtipeale on idiomaatlise väljendi asendamine tema vastega otsekui rünnak võõrteose kui terviku suhtes, isegi kui tähendus on identne, sest ,,paljas vastete otsimine ei ole tõlkimine". 12. Keelte eripärade tagaplaanile jätmine Iga proosateos sisaldab endas keelelisi
,,ümbervahetatud") tõlketulemus sihtkeeles on ebasobiv, kõlab veidralt (nt ,,The time when..." tõlgitakse ,,Le moment où...", mitte ,,The time where..."). Eristatakse jällegi valikulist/vaba modulatsiooni ja kohustuslikku/ parandatud modulatsiooni. Vaba võib muutuda parandatud modulatsiooniks juhul, kui sellele on viidatud sõnaraamatutes ja grammatikates ning on õpetatud. Protseduur 6 Ekvivalents (samaväärsus) on sihtkultuuri vaste kasutamine eriti idioomide, kliseede, vanasõnade puhul. Enamik ekvivalentse on parandatud, et edasi anda mõtet ,, Like a bull in a china shop" =,,Nagu elevant portselanipoes" , kuid mõnikord, näiteks onomatopoeetiliste, ekslamatiivsete väljendite puhul (kogemata lüüakse haamriga näpu pihta: pr.k ,,Aïe!", ingl.k ,,Ouch!" ) on see vaba. Protseduur 7 Adaptsioonimeetodit kasutatakse sellistel puhkudel, kus mingi situatsioon
annaabi.ee 
