) osast taime ainevahetuses ja elutegevuses on sageli lünklikud. Allpool on eritamise ehk sekretsiooni mõistet käsitletud laialt, lugedes siia nii ainete eritamise rakkudest väliskeskkonda kui ka taimes olevaisse mahuteisse. A. Eritatavad ained jäävad taime. Selliselt talitlevateks erituskudedeks on lülilised ja lülitud piimasooned, osa idioblaste, mitmesugused mahutid ja käigud. Lülilised piimasooned on pikad torujad kanalid, mis tekivad sarnaselt trahheedele või sõeltorudele: rakud liituvad otstest ja otsmised rakukestad hävivad. Kui piimasoonte vahel esinevad anastomoosid ehk ühendused, moodustub kanalite võrgustik. See on iseloomulik näiteks korvõieliste alamsugukonnale keelõielised (Liguliflorae, joonis) ja magunatele (Papaver)
ehk kaheli õiekattele. Kui õiekate puudub, nimetatakse õit paljaks. Mitmesugustel õie osadel võib leiduda ekskretoorseid näärmeid -- nektaariume, mis eritavad suhkrurikast nektarit. Õiekatte elemendid koosnevad põhikoest, juhtkimpudest ja epidermist, neis võib leiduda ka idioblaste, samuti kristallilisi moodustisi (rafiide või druuse) ja tärkliseteri. Kuigi rohelistes tupplehtedes esinevad kloroplastid, diferentseerub nende mesofüll sammas- ja kobekoeks väga harva. Nii tupp- kui kroonlehtedel võib esineda õhulõhesid. Õie steriilsete osade anatoomiline ehitus sarnaneb üldjoontes lehtede ehitusega. 6.1. Tolmuka ehitus Õies asuvad tolmukad moodustavad tolmukkonna (androeceum). Tolmukas (staminum) ehk mikrosporofüll on õie osa, kus arenevad tolmuterad
annaabi.ee 
